Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jaan Kiivit: olen tundnud rõõmu vastastikuse usalduse ja respekti kasvamisest meie kirikus

23.02.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Peapiiskop Jaan Kiivit teavitas kirikuvalitsust ja kirikukogu emerituuri siirdumisest juba 2003. aastal. Enam kui 40 aasta pikkuse teenistuse sisse Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus jääb 10 aasta pikkune periood kiriku ülemkarjasena, mis päädis laupäeval, 19. veebruaril Jaan Kiiviti 65. sünnipäeval.
Tipus püsida on raske, sest tipus ollakse üksi. Üksi ei ole seal vaid see, kes tunneb, et keegi on temast üle. Üksnes lähedus Jumalaga annab tuge ja valgustab teed otsuseid tehes. Meie tegelikku tühisust ja sõltumist Jumala seletamatust armust on Jaan Kiivit mõistnud sellest hetkest, kui tema isa Jaan Kiivit sen 2. veebruaril 1966. aastal käte pealepanemisega ta Issanda sulaseks õnnistas.
Kui te ei oleks perekondlikku traditsiooni järgides valinud vaimuliku kutset, siis kes te oleksite tahtnud olla?
Mäletan keskkoolipäevilt, et lugesin üht akadeemik Fersmani käsitlust mineraalidest ja vääriskividest. Isa juhtus mööda minema, heitis pilgu raamatule ja mühatas: «Inimesed on huvitavamad.»
Olen tundnud huvi nii elava kui ka elutu looduse vastu. Mida me sellest kogeme, tunneme või uurinud oleme, jääb ikka inimese ja uurimisvahendite vastuvõtuvõime piiridesse. Mis on nende piiride taga? Taevalaotuse avarus võlub mind rohkem kui aine sisemus, kuigi mõlema puhul puutume kokku lõpmatusega. Küllap oleks minust saanud loodusteadlane.
Teid ordineeris vaimulikuks isa, peapiiskop Jaan Kiivit sen 2. veebruaril 1966. a. Kas olete mõelnud oma ordinatsioonipäeva jutluse sõnade tähendusele ka hilisemas elus ja neid meeles hoidnud?
Olen küll. Sellised ainulaadsed sündmused jäävad meelde. Jutlusetekstiks oli antud 1Kr 9:24–27. Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate. Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades me ise ei muutu väärituks.
Kõneldes oma õigustest ja kohustustest Kristuse saadikuna, toob Paulus pildi sportlasest, kes teab selgelt, mis on siht, mille nimel ta pingutab.
Aga nagu ikka, olen ma mõistnud Pauluse mõttekäiku antud pühapäeva kuulutuse üldisemas seoses. Selleks on üheltpoolt inimese suurelisus ja pretensioonikus, teiselt poolt meie tegelik tühisus ja sõltumine Jumala seletamatust armust.
Olete tauninud inimeste kasuahnust ja hingetühjust ning tarbijalikku mentaliteeti. Kas meil on lootust neist pahedest pääseda?
Erich Frommi kaudu on tulnud käibele klassikaline eristamine: olla või omada. Võib-olla ei ole päris õige jääda vastandamise ehk inimeste erineva ellusuhtumise mustvalge kujutamise juurde, kuid igal juhul peitub sügav tõde ja tarkus Jeesuse sõnades: «Õndsam on anda kui võtta!»
Aga kui vastata otseselt, siis on lootust sedavõrd, kuivõrd on meile antud usku käia uues elus Kristuse jälgedes.
10 aastat tagasi, kui teid valiti peapiiskopiks, olite töökoormuse tõttu sunnitud loobuma dotsendi kohast Usuteaduse Instituudis. Nii jäite otseselt kõrvale vaimulike ettevalmistamisest, kuigi olete koolitust olulisemaks töölõiguks pidanud. Kas kirikus väljakujunenud teoloogiline koolitussüsteem vastab kaasaja nõuetele?
Väljaõppe eesmärgiks peaks olema ettevalmistus, mis võimaldab täita Kristuselt saadud ülesannet Eesti oludes ja tingimustes. Koolitussüsteem vajab alati parandamist ja ajakohastamist.
Oluline samm on sel teel olnud pastoraalseminari asutamine. Loodan, et vähehaaval hakkab kandma vilja ka mõttevahetus õppekavade sisuliste raskuspunktide ja tähenduslikkuse ehk relevantsuse üle. Sihiks oleks arvestada enam elulisi vajadusi ning siduda teoloogiline haridus tihedamalt inimestele oluliste usuliste probleemidega.
Peapiiskopi ametisse asudes tõite välja järgmised prioriteedid : tähelepanu pealekasvavale põlvkonnale; kiriku töötegijate järelkasvu eest hoolitsemine ja kvalifikatsiooni tõstmine; kiriku ja riigi suhete korraldamine. Kas võite nüüd, ametist lahkudes öelda, et olete oma ideed realiseerida saanud?
Ideed realiseeruvad vähehaaval. Arvan, et kiriku töötajate pädevus on pidevalt kasvanud. Seda nii ilmikute kui ka teoloogide osas. Kiriku ja riigi suhted on silmnähtavalt selgemad. Ei elata enam soovunelmates, vaid mõlemad arvestavad kainemalt oma võimaluste, õiguste ja kohustustega. Kumbki ei saa hüpata üle oma varju.
Noortetööd kogudustes pean üheks meie kiriku kõige nõrgemaks küljeks. Omal ajal korraldasin üldhariduskoolidele mõeldud soome usuõpikute tõlkimist eesti keelde. Mäletan selgelt mitme vastutava kirikutöötaja vastuseisu ehk pehmemalt öeldes huvipuudust nende väljaandmise vastu.
Aga kui me midagi oleme saavutanud, siis ei usu ma, et tegu oleks ainult minu ideedega. Töö ja selle eesmärk on meil ju olnud ühine.
Peapiiskopina olete oluliseks pidanud kristliku usu ja eluväärtuste edasiandmist ühelt inimpõlvelt teisele. Teie olete 10 aasta jooksul ordineerinud õpetajaks üle 70 mehe ja naise. Peaksite tundma kõiki EELK vaimulikke. Kuidas hindate ametivendade ja -õdede omavahelisi suhteid kirikus?
Olen lähtunud pühakirja tõest, et inimene on loodud meheks ja naiseks teineteist täiendama. Sugupoolte vahel valitsevaid pingeid ei tohiks kanda üle elukutsesse ja töösuhetesse. Tahan uskuda, et ühine teenimisülesanne aitab jätta tagaplaanile vastastikused eelarvamused ja umbusalduse, enese ületähtsustamise ja teise poole halvustamise, mida neis suhetes võib vahel kohata.
Et ametivendadega on peapiiskopi ametis olnud rohkem peavalu kui nende naissoost kolleegidega, tuleb ilmselt meeste suuremast arvust vaimulike ridades. Kollegiaalsus ja solidaarsus ongi need mõisted, mis peaksid iseloomustama ametivendade ja -õdede omavahelisi suhteid.
Ühelt poolt kõneldakse kiriku järjepidevusest ja ühtsusest, teisalt toob igapäevapraktika välja erimeelsusi. Kuidas hindate olukorda?
Küllap on täielik ühtsus ja üksmeel alles taevane kingitus. Erimeelsused ja eriarvamused kuuluvad asja juurde, peaasi, et põhiküsimustes ja eesmärkides langeksid arusaamad üldjoontes kokku ning suudetaks üksteist usaldada.
Inimeste erinevates vaimuannetes näen pigem kiriku rikkust ja tugevust. Muidugi leidub ka neid, kes sel või teisel kaalutlusel eelistavad minna oma teed. Minu silmis on siis enamasti tegemist usulise ja emotsionaalse ebaküpsusega.
Kuid olen tundnud rõõmu vastastikuse usalduse ja respekti kasvamise üle meie kirikus.
Eesti taasiseseisvudes avardusid ka kiriku võimalused koostööks teiste riikide kirikute ja kristlike organisatsioonidega. Olete olnud esimene eestlane Luterliku Maailmaliidu nõukogus. Kuidas on arenenud EELK välissuhted teie valitsemisperioodil?
Kogudused teavad hästi, mida tähendavad neile üle Eesti piiride ulatuvad sõprussidemed. Sama kehtib kiriku allasutuste ja organisatsioonide kohta. Alati ehk ei mõeldagi, et selline suhtlemine on võimalik suurema terviku, üldkiriku osana.
Näen neis sidemetes ja koostöös laia võrgustikku, mis seob EELKd kogu Kristuse maapealse kirikuga. Praeguses olukorras oleme tahes-tahtmata enam saajad kui andjad. Vahendite – inimeste ja raha – nappus piirab meie võimalusi.
Seda kõrgemalt peaksime hindama ühtekuuluvust ja sõprade heatahtlikku tuge, olgu siis vaimset või ainelist. Suhtlemine ja avatus teeb meid palju rikkamaks. Ja ega ei oskagi tulevikku teisiti ette kujutada kui ühesuguse usutunnistusega kirikute üksteisele lähenemisena.
EELK on minetanud oma ajaloolise rahvakiriku rolli. Kas sellele vaatamata tunnetate, et kirik peab kandma vastutust oma rahva eest, olema rahva teenijaks?
Kipume laskma end arvudest lummata. Tervisele on aga igas mõttes kasulikum õppida nägema ka väikestes asjades suurt. Kui jüngritel mõlguvad meeles võim ja positsioon, tuletab Issand neile meelde, milles seisneb nende tegelik suurus ja jõud. See on teenimine ja praktiline ligimesearmastus. Sama kehtib kogu kiriku kohta.
Kui EELK ei anna ka mitme näitaja poolest rahvakiriku täit mõõtu välja, pean siiski olulisemaks kirikus valitsevat mõttelaadi ja vaimsust. Paulusele toetudes julgen öelda, et see pole arguse ega endasse kapseldumise vaim, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaim.
Apostel Pauluse sõnade kohaselt on kõik lubatud, aga kõigest pole kasu ja kõike pole vaja teha. Mida te oleksite tahtnud teisiti teha? Mida tegemata jätta?
Inimese tahtmine on taevariik, öeldakse. Ometi oleme seotud nii paljude inimeste, asjaolude ja teguritega ning neist nii sõltuvad, et on raske hinnata, mis siis olenes viimselt minust.
Kindlasti näevad teised vigu ja möödalaskmisi selgemalt kui ma ise. Kuid nii mõnegi asja puhul, millega ma tagasi vaadates ei saa kuidagi rahul olla, olen jõudnud arusaamisele, et antud oludes ei saanudki teisiti minna.
Teile anti kaplanaadi ülesehitamise eest kaitseväe eriteenete rist. Milliseid töösuundi kirikus olete ise oluliseks ja hästitoimivaks pidanud? Kas midagi on ka ebaõnnestunud?
Kaitseväe kaplanaadi ülesehitamine on tõesti hea näide õnnestunud ettevõtmisest ja koostööst. Võlgneme selle eest tänu kahele osapoolele: sõjaväe juhtkonnale, kes lõi selleks soodsad tingimused, ja peakaplani Michael Viise pühendunud tööle. Riigistruktuuri ja kirikute koostöö on sujunud tänase päevani.
Ebaõnnestumistest tuleb esimesena meelde nn institutsionaalse diakooniatöö arendamine välismaalt laenatud mudeli põhjal. Välja arvatud diakooniahaigla ei ole see meie oludes hakanud toimima. Ise olen pidanud esmatähtsaks kogudustes tehtavat tööd, sest see annab reaalse pildi, kes või mis me kirikuna oleme.
Kõige lähtekohaks ja keskmeks on muidugi Jumala sõna ja selle kuulutamine. Eesti ühiskonnas 1990ndatel aastatel toimunud kiirete muutuste valguses olen jäänud arvamusele, et jumalateenistuse korra uuendamine polnud ehk kõige mõistlikumalt ajastatud. Kui peaaegu kõik ümberringi on muutumas, otsib inimene seda, mis on kindel ja püsib.
Kas kirikutöö on jätnud aega tegeleda hobidega? Mida armastate teha vabal ajal? Kas lugemiseks on aega jäänud? Või on nii, nagu ütles Kalle Kasemaa oma dekaaniks oldud aja kohta, et esimesel aastal ei loe, teisel ei kirjuta ja kolmandal ei mõtle.
Päris nii hull see asi ikka pole. Arvukate dokumentide ja paberite lugemine on kuulunud töö juurde, samuti see, et kõnede ja ettekannete ettevalmistamine nõuab üksjagu kirjaliku materjali läbitöötamist. Nuriseda võib alati ja tahta võib paljutki. Vabal ajal olen lihtsalt logelenud, püüdnud ringi liikuda ja lugeda.
Kahju olen tundnud sellest, et looduse kevadine tärkamine ja õidepuhkemine on langenud kõige töörohkemale ajale. Pärast jaanipäeva, kui saab veidi hinge tõmmata, on tärkamise ja kasvamise kõrgaeg möödas ning kõik hakkab juba koltuma.
Millist teist räägitud legendi peate kõige mõnusamaks?
Hetkel ei meenu küll ühtki päris laest võetud mõnusat lugu. Enamikul minu kohta kõneldud juttudest, mis suure kaarega on minuni tagasi jõudnud, on mingisugune tõepõhi ikkagi all.
Kuidas ja kus veedate oma puhkusepõlve? Kas materjalid memuaaride kirjutamiseks on juba valmis seatud?
Ma alles hakkan oma puhkusepõlve sisse seadma. Kõigepealt tahan elamise enam-vähem korda sättida. Elukoht on Tallinnas, aknast vaatan Pääsküla rabamännikule. Vähehaaval koguneb nii töiseid kui ka vaba aja veetmisega seotud kutseid. Millega ma süstemaatiliselt tegelema hakkan? Lõplikke kokkuleppeid pole veel sõlminud. Memuaaride kirjutamise materjalid on laotud virna ja taevas teab, kas ja millal ma tahan hakata neis korda looma.
Mida viimati koos lastelastega ette võtsite?
Üks on rakkes keskkooli lõpetamisega, teine käib ülikoolis. Viimati olime üheskoos jõuluõhtul. Siis hakkavad tulema sünnipäevad. Noorema tütre pere elab ümber nurga, tema lapsed – üks kargab parajasti karkudel – on jõudnud meie uues kodus juba külas käia. Ühiste ettevõtmiste korraldamisel on vanaema minust palju hakkajam.
Kas olete kohanud ingleid oma eluteel?
Mida keegi inglite kohtamise all mõistab? Üks leiab, et tal on elus hirmsasti vedanud. Teine, et tal on õnne olnud. Kolmas, et saatus on tema vastu armuline olnud. Enda kohta võin öelda, et mind on eluteel uskumatult hoitud. Jumal on hoidnud.
Ingliteks nimetan inimesi, kelle puhul saan olla tänulik, et olen nendega kohtunud ja kokku puutunud, sest nad on juhtinud mind sel või teisel viisil Jumalale lähemale.
Küsinud Sirje Semm

Jaan Kiivit
Sündinud 1940. aastal Rakveres, kasvanud Viru-Jaagupis ja koolis käinud Tallinnas, loeb end päritolult mulgiks. Nii isa- kui ka emapoolsed esivanemad pärinevad Halliste, Karksi ja Tarvastu kihelkonnast.
1959 – asus õppima Usuteaduse Instituuti.
1962 – abiellus Sirje Hennoga, alustas koguduse teenimist Hageris.
1964 – määrati Püha Vaimu koguduse õpetaja käsutusse. 1971. aastast teenis kogudust õpetajana.
1965 – sündisid perre kaksikud Kadri ja Mari.
1966 – ordineeriti aseõpetajaks.
1968 – sündis tütar Anna.
1971 – anti õpetaja õigused, lõppesid õpingud UIs.
1994 – introdutseeriti peapiiskopi ametisse.
2005 – siirdub emerituuri.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)