Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Jääminek 30 aastat tagasi

18.04.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Iga kevad tuleb teisiti ja on helge oma kordumatuses. Nädalavahetusel, mil saime nautida lausa suvele kohast soojust, võtsid paljud, mina ka, ette retke Peipsi randa, kus Nina küla õigeusukiriku kõrvale on kuhjunud meetrite kõrgused lumemäed. Oli meeli ülendav turnida sel looduse poolt ajutiseks imetlemiseks loodud mäestikul, tunda lume jahedust ja kuulda jääkristallide imetabast muusikat. Ja vaadata, kuidas taevalaotusse joonistavad oma lennukolmnurki kevadesse naasvad rändlinnud.
Ka 30 aastat tagasi tuli kevad teisiti ning sellest räägiti laupäeval, 14. aprillil Eesti Rahva Muuseumi 109. aastapäeva tähistamisel. Meenutati, kuidas siinsamas Raadil, mis tol ajal oli veel asustatud Nõukogude okupatsioonivägede esindajate poolt, kogunes ligi 10 000 inimest nõudma Raadi vabastamist ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist siin. Samuti nõuti Eestile vabadust. Kõik see toimus Tartu muinsuskaitsepäevade  raames, mis 14.–17. aprillini 1988. aastal eesti rahvusliku liikumise laineharjale tõstsid.
Üleüldine vaimustus pani sulama viimase jää poliitilisel maastikul. 15. aprill kirjutas ennast Eesti ajalukku päevana, mil sinimustvalge lipp toodi avalikkusesse, kuhu ta ka jäi. Oli esimene päev, mil Eesti lipu kandmise eest inimesi ei karistatud ja trikoloore ei korjatud ära.
Mäletan hästi kevadist nädalalõppu 30 aastat tagasi, mil koolitüdrukuna Võrumaalt Tartusse tulin. Ilm oli soe. Linna sisenedes hakkas tänavapildist silma, et midagi suurt toimub, õhus polnud üksnes kevad, vaid üldrahvalik vaimustus päevasündmustest. Mäletan miitingut Emajõe kaldal, kohal, kus nõuti Vabadussõja ausambana rajatud Kalevipoja monumendi taastamist. Mäletan kunstiajaloolist ekskursiooni nukras seisus Jaani kiriku varemetes, kus sõnastati vajadus pühakoda taastada. Mäletan küünla viimist Jakob Hurda kalmule, kus otsekui vannet korrati mõtet jäädes eestlaseks saada eurooplaseks. Mäletan kõnekoosolekut Eesti Põllumajanduse Akadeemia, praeguse Kaitseliidu maja aulas, kuhu soovijad vaevu ära mahtusid. Ja nii edasi – nelja päeva mahtus 70 erinevat ettevõtmist.
Mäletan imehästi ka rongkäiku üle jõe Raadile, kui tuhandest suust kõlas tuntud laulu parafraseering „Saa vabaks, Eesti meri“. Nagu nõiaväel ilmusid rahva keskele sinimustvalgest paelast lõigatud jupid, mida kinnitati rinda. Samuti ilmusid rongkäiguliste keskele laualipu mõõtu trikoloorid. Päevaga oli astutud tõhus samm edasi, kuna veel eelmisel päeval oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloolise maja lipuvardas sinimustvalge kolme eraldi värvikangana – formaalselt siis veel mitte ühtse lipuna.
Tõnis Lukas, kes 30 aastat tagasi Rõngu kooliõpetajana oli Tartu muinsuskaitsepäevade peakorraldajaid, küsis Eesti Rahva Muuseumi 109. aastapäeva tähistamisel, kas vaimustust saab meenutada. Saalis istujate seas oli lõviosa neid, kel aastakümnetetagusest isiklik kogemus. Nende seas olles tundsin, et meenutada saab, ehkki mälupilt muutub ega anna aastate järel enam adekvaatset pilti olnust. Seda enam peaks ühiskondlikus plaanis senisest rohkem vahendama toonaseid sündmusi, mis hoidsid võtmerolli Eesti Vabariigi taastamisprotsessis.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)