Esileht » Online » Online artiklid »

Jää sulab ja armastus võidab niikuinii

28.03.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Pühadenädal on käes. Mida see õigupoolest tähendab? Üht lisandunud puhkepäeva, et kauem magada, võimalust olla koos perega, teha üks suurpuhastus? Mis üldse on “pühad”?

“Pühad” on kahtlemata need, milles on midagi püha. Inimese jaoks on “püha” see, mis südamepõhjani liigutab, see, mille ees ta tunneb ühteaegu aukartust ja rõõmsat ärevust. “Püha” on see, mille ees me vakatame, sest me tunneme, et meid puudutab “miski”, mis on midagi suuremat kui me ise, enamat kui meie argipäev ning tavapärane, inimlik ja poolik olek.

Pühadusetundeta kasvav inimlaps on vaene, tema hing jääb ahtaks, sest ta ei oska näha suurt ja imelist. Sellepärast tahab küllap iga lapsevanem luua oma lapsele neid hetki, kui laps saaks tunda Püha hingust ja kogeda midagi täiesti erilist – sellist, mida veel vanuigigi särasilmi meenutada.

Jõulude puhul tundub pühade meeleolu loomine üsna lihtne olevat – kuusk ja küünlad, piparkoogilõhn, kingipakid ja kirikukellad – palju muud pole ju vajagi. Ülestõusmispühadega näib lugu olevat keerulisem. Suure reede, selle leinapäevaga, ei oska hoopiski midagi peale hakata. Mis siis muud, kui mune värvima ja koksima! Ent kaua sa neid ikka värvid ja koksid, ja kes pärast neid mune ära jaksab süüa…

Edasi loe ajalehest Harju Elu.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)