Jää Jumalaga, kirikuaasta!

21.11.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Kirikusse tullakse otsima ja leidma valgust ning avarust, ilu ja soojust. Jumalat enda sees.  Foto: Tõnis NurkÜhest peielauast on meelde jäänud vestlus mehega, kes nimetas ennast usu teemal kõrvaltvaatajaks. Ta seletas, et tema vaatlustulemustele tuginedes on kirik kui riik riigis: väliselt ollakse küll sarnased kõigi muude inimestega, ent mingeid asju tahetakse ikka isemoodi teha. Sööte samuti kui muud inimesed, kuid enne peate veel oma palvetseremooniat! Surete samamoodi, kuid ajate selle juures õige isevärki juttu! Olete riigikodanikud ja maksumaksjad, kuid seejuures maksate veel ka kirikumaksu, käite laulupidudel nagu muu rahvas, aga seejuures peate veel oma laulupidusid.
Ei mäleta, kas täiendasin arutleja loetelu nüansiga, et lisaks astronoomilisele kalendrile järgime kirikus veel oma kirikukalendrit, lisaks vana-aastaõhtule ja uue aasta saabumisele peame oluliseks ka kirikuaasta vahetumist. Küllap oleks lisateave kirikuseparatismist innustunud mehele intrigeeriv tundunud.

Oleme teistmoodi

Näib olevat tõsi, et kõrvaltvaatajale võib kirik tõesti tunduda separatistliku ühendusena, mille eesmärgid ja põhimõtted parimal juhul lihtsalt segased, halvimal juhul ohtlikud näivad. Omaette arutelu väärib, kui toetav või pidurdav on taoline vaade meie koguduseelule.
Selge on, et kiriku tegevust vaadeldes ei saa me silmi kinni pigistada nende inimeste ees, kelle keskele kirik on asetatud, ja ühiskonna ees, kus ta tegutsema peab. Kirikuks olemise juurde kuulub vältimatu kontakt mittekirikuga, olgu dialoogi, õpetuse, noomimise, kuuletumise või mõnes muus vormis.

Jumal või ilmikülemus esikohale

Kirik ei piirdu üksnes institutsiooniga ega inimestega, kes kirikus mõnd ametit peavad. Kirik on kõikjal, kus on kristlasi. Iga koguduseliikme kodu on kui kiriku suursaatkond ja iga kristlane on kiriku ametlikuks esindajaks selles külas, linnas või tänavas, kus ta elab ja tegutseb. Kirikuaasta ning liturgiline kalender peaks siin olema küllap määrava tähendusega inimelu suunajana. Ennekõike elame kristlaste elu ja alles seejärel täidame muid, meile antud ülesandeid. Ennekõike oleme jumalariigi kodanikud ja alles seejärel ilmaliku riigi alamad – esmalt kuulame ikka Jumalat ja alles seejärel ilmalikku ülemust või isandat.
Küllap lahenduse leidmine küsimustes, kus end väga teravalt kahe riigi kodanikena tunneme (või meid seda tundma sunnitakse), ongi üks tõsisemaid katsumusi, mille kallal kristlane pusima peab. Varakristlaste lahenduseks oli sageli surmaminek, tänapäeval kipume enam innustuma kompromisside leidmise võimalusest. Milliste piirideni me laseme kirikuvälisel astuda oma kirikuellu, mitte-kristlase ülesannetel nõuda lõivu meie kristlaseks olemiselt – siin on küsimus, millele saame anda vaid konkreetseid vastuseid.

Nemad ja meie ise

Kõneldes kirikuaastast, ei räägi me ju pelgalt ajaloolis-kultuurilisest nähtusest, vaid meie igapäevaellu astuvast jumalateenistusest ja liturgiast. Sellest, milliseks iga kristlase elu peaks saama. Jumalateenistus ei saa aga jääda konkreetse vormi ja sõnastuseta, ilma Püha Vaimu juhtnöörideta. Vastasel juhul produtseerime vaimulikke skisofreenikuid, kellelt kirikuruumis oodatakse liturgilist selgust, kuid väljaspool seda karismaatilist improvisatsiooni.
Muidugi on põhimõtete konkreetsus väljakutse üldsusele. Alati jääb küsimus, kes valdab tõemonopoli ja kelle sõna maksab. Jumala Sõna? Loomulikult! Kuid – kelle tõlgenduses ja kelle loetuna? Pea iga tõsisema otsuse puhul osutub teatud hulk inimesi nendeks, kes ei taha otsustatuga nõustuda. Ent kõige keerulisem on siis, kui tülikateks nendeks osutume meie ise ja leiame end ühel hetkel väljaspool kiriku enamust.
Kuid see on kirikurisk, selleta ei olegi koguduse elu võimalik. Ennekõike on siiski Jumala Sõna ja kiriku näol meile antud tööriistad, ei – mitte kaevikute kaevamiseks, vaid läbi selgusetu padriku sihi rajamiseks, mida mööda paljudel oleks võimalik Kristuseni jõuda. Nii on ju kirikus tehtud läbi aastasadade, miks see praegu peaks võimatu olema? See potentsiaal on siiani olemas ja ootab meie poolt kasutamist.

Möödunud kirikuaastale tagasi vaadates

Palju toredaid hetki koos teiste jumalalastega, kiriku vahva sünnipäev ja ülesehitavad ettevõtmised erinevais Eestimaa paigus. Ehk ka väljakutseid ja mõningaid vastuseta jäänud küsimusi. Kuid usun siiralt, et kirik on nii tugev, kui on tema liikmed, ja nõnda vaimulik, kui vaimulikud on tema liikmed.
Üle kõige igatsen uuelt kirikuaastalt meile kristlastena vaimulikku sirgeselgsust. Kui ise teame, mida me teeme ja miks, kui meie põhimõtetes on selgus ja veendumustes kindlus, siis aitame parimal moel saada oma kirikul ja kogudustel Kristuse elavaiks tunnistajaiks. Mis siis, kui meid seepärast mõnikord separatismis süüdistatakse. Ustavus jumalariigile ja tema põhimõtetele väärib ohvreid, nõnda õpetab meid paljude põlvkondade pikkune vaimulik kogemus.
Jää Jumalaga, kirikuaasta, ütleme pilku kogudusesõiduki tahavaatepeeglisse tõstes ja teame, et Jumala käes seegi aasta tõesti on. Nagu ka uus ja peagi algav ning iga järgnevgi. Jumala töö on ka Jumala teha! Lülitame sisse järgmise käigu ja jätkame teekonda, teades, et meilt nõutakse vaid ustavust, millega säilitame õige suuna ja jumalariiklasele kohase päralejõudmise.

Tauno Toompuu,
Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Jää Jumalaga, kirikuaasta!”

  1. valerik ütles:

    Ma ei usu mite kedaki sest minu naine petis mind kristlaseka ja jutu temad olit aladi seks.
    Aga ma tunetasin e midaki on valesti kuit iseki pastor on kaitsnud ja ma ütlesin et võrast peret on hea lõhkuda mis kristlane ta on kui ronib võra naiselle peale.Nagu oli teinud Tarmo Vimm.
    Ta on ikavesti minu vaenlane aga varem või hiljem ma saan nikuni kätte ja pästikule .

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)