Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ja valgus paistab pimeduses

11.01.2023 | | Rubriik: Arvamus

Kirikukellad, küünalde sära, jõululaulud ja Jeesuslapse sünd evangeeliumis ning loodetavasti meie südames on selleks aastaks seljataga. Tänavuste pühade ajal olid minus üheaegselt kohal kaks pilti. Ühte väljendab väga ilmekalt Viivi Luik raamatus „Seitsmes rahukevad“. Ta kirjeldab seal II maailmasõja järgse lapse magusanälga, mis tänapäeval on enamusele tundmatu, ehk nälga, „mis pigistas luid ja konte, surises pealae all ja torkis silmaterades“.

See nälg viis lapse mõttele ja teole, et taluõues seisev mesipuu tuleb hävitada, siis jääb rohkem suhkrut temale. Kui tegu tehtud ning laps kahetseb ja soovib seda heastada, siis on hilja, tal ei jätku jõudu. Midagi fataalset on juhtunud, midagi, mida ei saa enam tagasi pöörata.

1. detsembril Tartu ülikoolilt rahvusmõtte auhinna saanud Viivi Luik on 1985. aastal, mil viidatud raamat ilmus, laiendanud juhtunu kirjeldust selliselt: „Tänane maailm näib ikka enam sarnanevat mesipuuga, mille katus on saamahimust ja mõtlematusest pealt ära nihutatud, tagasi panemiseks ei jätku aga enam ei oskust ega jõudu ja surma külmus ähvardab tungida iga hetk pesaruumi sisse.“

Seda tunnet tunnen, kui silme ette tulevad looduskatastroofid, näljahäda, Ukraina sõda, ka meie igapäevane lakkamatu inflatsioon ja hinnatõus. Väga paljud meist on panustanud, vähemasti Ukraina heaks, aga ikka jääb väheks, sõda ei lõpe, seda kaant, mis sai mesipuult ära nihutatud, ei ole me ikka suutnud tagasi nihutada, et mesilased jääksid ellu, et me kõik jääksime ellu. Selles mõtteliinis on kurbust ja abitust, see paneb kord tegutsema ja siis jälle nõutult nurka vaatama.

Teine pilt. Jalutan õhtul hilja koeraga. Harva on sellisel ajal teisi koerajalutajaid. Sel korral oli. Kahe koerakese omanik astus ligi, koertel oli lusti koos mängida. Tekkis tunne, justkui oleksin seda meest juba ammu tundnud, mitte et kohtume esimest korda.

Ta jutustas, et täna-homme hakkab tema naine sünnitama, et nad on küll juba 40ndate aastate alguses, aga siiski võtsid ette lapse toomise maailma ja ootus on suur ning kõik on veel ees. Et jõulud olid kohe tulemas, siis sõnas minu vestluskaaslane, et tema silmis on eestlastel ja venelastel suhtumine jõulude sõnumisse kuidagi erinev, et eestlastel on esiplaanil perega koos olemine. (Tegu oli väga head, aga veidi sõnu otsivat eesti keelt mitteemakeelena kõneleva inimesega.) Tema on ortodoks ja ehkki pere on oluline, siis jõulude keskmes pole pere, vaid Kristus.

Ei söandanud küsida, millisesse Eestis tegutsevasse ortodoksi kirikusse ta kuulub, sest ma kartsin ära lõhkuda võimalust, mis see vestlus oli tekitanud. Et minu kõrval jalutab mees, kes ootab oma perre sündivat last ja samal ajal ka Kristuse sündi ja minul on tema nägemuses eestlasena kaasas meie perede koosolemise rõõm ning kui me veel natuke räägime ja jalutame, siis … jõuame seitsmenda rahukevade taluõue ja ühtegi sõna vahetamata tõstame selle maha nihutatud mesipuu kaane jälle tagasi. Naeratame teineteisele ja tema kiirustab koos oma naisega sünnitusmajja ja mina pojale piparkooke küpsetama ning lootus on maailmas tagasi ja Ukraina sõda lõpeb ja Petlemmas sünnib Jeesuslaps „ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud“ (Jh 1:5).

 

 

 

 

Kätlin Liimets,

vaimulik

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)