Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu& Missast ja muusikast

02.11.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Tavaliselt tähistatakse sõnaga «missa» kõige pidulikumat roomakatoliku riitust, millega meenutatakse Jeesuse viimast surmaeelset söömaaega koos oma jüngritega. Muusikute jaoks tähendab missa tavaliselt ühte muusikaþanri, roomakatoliku missa tekstile kirjutatud tsüklilist suurvormi. Kuid missaga seostub muusikutel ka euroopaliku kunstmuusika aluskivi, roomakatoliku ühehäälne liturgiline laul, nn gregooriuse laul.
Jeesuse viimse paasasöömaaja kirjelduse lõpul öeldakse: «Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele» (Mt 26:30; Mk 14:26). Nõnda võib väita, et juba esimesel missal lauldi. Arvatavasti tehti seda ka varakristlikul ja vanakiriklikul missal. Kindlasti on seda tehtud läbi kogu rooma missa teadaoleva ajaloo, mille võib jagada laias laastus kolmeks:
Trento-eelne missa (5. sajand – 1570),
Trento missa (1570–1970),
Trento-järgne missa (pärast 1970. aastat).
Missa ja kunstmuusika
Missa osad jagunevad kahte suurde rühma:
1) missa erilised osad (proprium missae), mis muutuvad vastavalt kirikukalendrile;
2). missa harilikud osad (ordinarium missae), mis jäävad alati samaks.
Kui siia lisada veel jaotus selle alusel, kas missa osi retsiteeritakse/kõneldakse või lauldakse, siis võib koostada ülevaatliku tabeli, nagu seda teeb nt 20. sajandi tuntumaid varajase muusika uurijaid Willi Apel (vt tabelit).

Muusikalises seoses pakuvad arusaadavalt enam huvi jaotused Ia ja Ib. Gregooriuse laulu asjatundjad peavad propriumilaule muusikaliselt huvitavamaks. 500. aasta paiku koosneski missa suuresti just propriumilauludest. Seejärel lisandusid järk-järgult ka ordinaariumilaulud, arvatavasti sellises kronoloogilises järjestuses: Sanctus, Kyrie, Gloria, Agnus Dei, Credo.
Veel Euroopa muusika mitmehäälsuse esimestel sajanditel, 10.–12. sajandil tegeldi peamiselt propriumilauludega. Kuid 14. sajandil kadus propriumi-kompositsioon käibelt. Tõenäoliselt tingis selle heliloojate huvi oma loomingu esitamise vastu: esitati ju muutumatu tekstiga ordinaariumimuusikat palju tihedamini kui muutuva tekstiga propriumimuusikat.
Esimene terviklik ordinaarium-missa, mille on loonud üks helilooja, Guillaume de Machaut (u 1300–1377), pärineb 14. sajandi keskpaigast.
Ordinaarium-missakompositsioonide kõrgaeg, mil missa muutub tähtsaimaks «suurvormiks» lääne muusikas, on ajavahemik 1400–1600. Seda perioodi alustab Guillaume Dufay (u 1400–1474), keda tavaliselt peetakse nn Madal-maade koolkonna esimeseks heliloojaks. Selle perioodi lõpetab aga Giovanni Pierluigi da Palestrina (u 1525–1594), kelle vokaalpolüfoonia sai sajanditeks Trento missa mitmehäälse muusika musternäidiseks.
Selle perioodi missad koosnevad kas viiest või kuuest osast: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus/Benedictus, Agnus Dei (Sanctus’e osa Benedictus’t on tihti käsitletud iseseisva osana, Ite, missa est on käibelt kadunud). Kompositsioonitehniliselt jagunevad nad põhiliselt kaheks tüübiks: cantus-firmus-missa ja paroodiamissa. Neid iseloomustab kaks iseärasust:
    nad rajanevad laenatud materjalil, mis võib olla nii vaimuliku kui ilmaliku päritoluga;
    kõik osad on sama muusikalise materjali kasutamise kaudu ühtlustatud.
Need iseärasused on teoloogilisest vaatepunktist veidrad: ilmalik tungib vaimulikku ja eri funktsiooniga missaosad muudetakse homogeenseiks. Kuid taolise missapraktika elujõud viib mõttele, et muusika suudab ületada teoloogilisi vastandeid. Seda mõtet toidab missa käekäik luterluses ja missa ajalugu pärast 1600. aastat.
Armulaud eraldab, muusika ühendab
Luterlik jumalateenistus on välja kasvanud roomakatoliku missast. Luther eemaldas missast canon’i, sest ta ei leppinud selle aluseks oleva ideega, et leiva ja veini pühitsemisega korratakse igal armulaual Kristuse ohvrit. Kuid Luther säilitas missakorra peajooned ja põhimõtteliselt ka muusika, kuna nii gregooriuse laulu kui ka ladina figuraalmuusikat võis esitada ka luterlikel jumalateenistustel.
Pärast 1600. aastat hakkas missakompositsioon tasapisi liturgilist tähendust kaotama. Järgnevatel sajanditel kirjutasid peale tuntud katoliiklike heliloojate Haydni, Mozarti, Beethoveni, Schuberti ja Bruckneri missasid ka teiste konfessioonide heliloojad, sh luterlased ja koguni agnostikud. 18. sajandi ja võib-olla kogu muusikaajaloo suurejoonelisim missa h-moll kuulub luterlasele J. S. Bachile.
19. sajandi suurejoonelisima reekviemi (surnumissa) on loonud agnostik Johannes Brahms. Ühe 20. sajandi tuntuma missa autor on ortodoks Igor Stravinski. Ladinakeelsele missatekstile on muusikat loonud ka õigeuskliku usutunnistusega Arvo Pärt.
Sarnaseid näiteid võiks tuua palju. Igatahes on ilmne, et alates 16. sajandist on missakompositsioon järk-järgult estetiseerunud ja muutunud interkonfessionaalseks. Seda asjaolu võib pidada kahetsusväärseks, kuid selle taga võib näha ka Jumala sõrme.
Ehkki Jeesus tavatses süüa koos eri taustaga inimestega ja viimsel paasasöömaajal jagas toitu isegi oma äraandjaga, on erinevused armulauateoloogias kujunenud suurimaks takistuseks kristlike konfessioonide üksteisemõistmisel, vahel ka konfessioonisiseselt. Selles võib süüdistada Martin Lutherit ja tema järgijaid, kelle jaoks eucharistia pole mitte sacrificium, ohver Jumalale, vaid beneficium, kingitus Jumalalt. Kuid Lutheri jaoks oli ka muusika Jumala kingitus. Nähkem selles Jumala ettenägelikkust!
Mart Jaanson

Autor on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooni alal (diplom, 1992) ja muusikateaduse alal (MA, 2002), Tartu ülikooli usuteaduse alal (BA, 1999). Ordineeritud EELK õpetajaks (2003).

Mõisteid

Introitus (ld ‘sissetulek’) – missa alguslaul.
Kyrie Eleison (ld ‘Issand, halasta’) – missa esimene osa.
Gloria (ld ‘au’) – missa osa, järgneb Kyrie’le.
Graduale – päevalaul.
Credo (ld ‘ma usun’) – missa kolmas põhiosa.
Praefatio – kiituspalve.
Sanctus (ld ‘püha’) – missa neljas põhiosa.
Agnus Dei (ld’ Jumala tall’) – missa viimane osa.
Communio (ld ‘armulaud’) – missa põhiosa.
Postcommunio – lõpupalve.
Benedictus (ld ‘kiidetud’).
Ite, missa est – minge, missa on lõppenud.
Eucharistia – armulaud.
Sacrificium – ohver, ohvritalitus.
Beneficium – heategu, teene, palk, tasu.
Cantus firmus (ld’ kindel laul) – polüfoonilist helitööd läbiv peameloodia

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)