Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ja Jumal loob elu

27.03.2002 | | Rubriik: Jutlus

Käes on kevad. Esimesed lilled on oma õie mullapõuest välja pistnud. Loodus tärkab. Elu võib jätkuda hoolimata sellest, et paljudele taimedele ja muule elavale on talv tähendanud surma. Elu jätkumine on Jumala ime. Nii ei pea me Jumala loomingust rääkima ainult minevikus, sellele saame mõelda ja seda näha olevikus.
Ülestõusmispühad, mida Jumala armust võime tähistada, kõnelevad meile Jumala loomistööst. Jumal on Kristuse selleks surnuist üles äratanud, et elu jätkuks.
Korintose kirja lugedes jääb mulje, et sealsed inimesed on Jeesuse kui õpetaja ja suure inimliku eeskuju oma ellu vastu võtnud. Samas ei suuda nad mõelda surnuist ülestõusnud Kristusele. Pole ka midagi imestada. See kogemus ei kuulu kokku ratsionaalselt arutleva inimese loogikaga.
Apostel Paulus rõhutab erilise selgusega, et kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Jeesus eetilise eeskujuna ei tee teda lunastajaks.
Jumal on Jeesuse uudseviljana üles äratanud surnuist, et nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses.
Kristuse ülestõusmisele mõeldes on oluline, et näeksime selle sündmuse taga rohkemat kui ainult ühe konkreetse inimese või ühe surnu juures toimunut. Vastasel juhul võime tunda end halvasti ja hakata sõnumi tõestuseks nõudma ime kordust meie juuresolekul, põhimõttel, et ainult see on tõene, mida näeme.
Kristuse surnuist ülestõusmisega on muutunud olukord kõigi jaoks. Minu tõestus või tõestamatus ei tähenda siin midagi. Surmal lihtsalt ei ole enam seda meelevalda, millel on viimne sõna öelda. See on Jumalal. Jumal on selle nõnda seadnud. Samuti on Kristuse surnuist ülesäratamist mõttetu järgida ainult kui õiget õpetust või kui titaanide saagat – see on tee, mis kuulub igale inimesele. Jeesus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
Mõtetes selguse loomiseks tasub arvestada sellega, mis Piibli tunnistuse kohaselt on tinginud surma. Apostel Paulus võtab teema kokku sõnadesse: Patu palk on surm. Järelikult surm viimse vaenlasena ei pane mitte ainult elule piiri, vaid see on ka midagi, mille olemasolu Jumal sallib ainult seetõttu, et oleme patused inimesed. Patu olemasolu on Jumalast lahusoleku põhjuseks.
Usus elamine koos Kristusega on selleks eeltingimuseks ja elujõuks, mis võimaldab surelikul inimesel uuel kevadel taas ärgata. Seeme, mis on langenud mulda, peab surema, aga elu saab jätkuda ainult Jumalalt saadud elujõus. Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Raske on mõelda ja rääkida asjadest, millele argielus puuduvad vasted. Nii ei ole meil võimalik tunda Kristuse ülestõusmissõnumi lõhna ega maitset. Ka sõnad on ääretult abitud.
Siiski julgen võrrelda Kristuse teed kunstniku omaga. Kunstnikuks võib olla kes tahes – kirjanik, maalija, helilooja… Kunstnik püüab kätte saada seni saavutamatut. Ikka uuesti ja uuesti sirutub ta oma piiride poole – või nendest üle Jumala poole. Selline püüdlemine võib kõrvaltvaatajale tunduda igava ja tühise ettevõtmisena. Kelleks sa ennast pead, inimene!?
Samas, kui keegi on suutnud jäädvustada otsekui igavese, väljaspool aega oleva hetke, siis on see saavutatud. Midagi ei ole enam endine. Teised, kes sedasama otsivad, tunnevad selle ära. Mõelgem, kui hästi oleme võinud end tunda, kui keegi on suutnud meist täpsemalt formuleerida sõnades, muusikas või pildis seda, mida ise tunneme. Oleme pääsenud välja oma senisest maisest kestast suuremasse, avaramasse, helgemasse. Selline äratundmine on kirgastumise hetk.
Ülestõusmispüha on kirgastumise hetk. See tee, millel Kristus on käinud, ja uks, mille Kristus on avanud surmast ellu, ei jää enam kunagi suletuks.
Jeesuse Kristuse isiku ja loomulikult ülestõusmispühade sõnumi juures on mulle ikka pakkunud mõtlemisainet üks vastuolu. Uus Testament kõneleb Kristusest kui kogu maailma võitjast ja lunastajast. Miks aga Jeesus ilmub ülestõusnuna ainult vähestele? Ta ei ilmu vastastele, ta ei ilmu sensatsiooninäljas olevatele inimestele. Ta ilmub ainult neile, kes on olnud niigi ta lähedal. Ja isegi nende puhul on sageli tegemist olukorraga, et nad ei tunne Teda ära.
Vastata püüdes võin vaid arvata, et Ülestõusnu äratundmine nõuab osadust Temaga – ristis ja rõõmus, sõnas ja sakramendis. Surivoodil olevale inimesele on Kristuse ülestõusmine hoopis teistsugune reaalsus kui inimesel, kelle jaoks surm on ainult teoreetiliselt olemas. Sakramenti vastuvõttev inimene kogeb osadust Kristusega, selleks ei ole vaja sõnu. Küllap iga kord kui kasvõi aimamisi tajume Kristuse ülestõusmise imet, tähendab see tegelikult meie aktiivset osalemist selles. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.
Aamen.
Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)