Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issanda tulemine on lähedal

06.12.2017 | | Rubriik: Jutlus

Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!   Jk 5:7–8

Kui meie lapsed olid veel väiksed ja palusime neil aastaaegu nimetada, siis vastas kord väike tütreke vahvasti: „Kevad, suvi, sügis, advent!“ See tore jõulude ootuse aeg on taas kätte jõudnud, esimene advendipühapäevgi juba seljataga ja mitmel pool linnades-alevites tuled kuusel  süüdatud. Kas võiks tänase Jaakobuse sõnumi valgel nimetada seda ehk varaseks vihmaks? Jõulusõnumi seeme on külvatud, see on tähelepanu saanud, seda on kaunite advendi- ja jõululauludega kastetud, mitmes paigas jõulurahu välja kuulutatud. Nüüd oleme teise tugeva vihmasabina ootuses jõuluajal.
Advendiaja algusest jõulupühadeni on meil üsna lihtne aega rehkendada, aga paljude teiste sündmustega see nõnda ei ole. Ega vihmaperioodegi saa täpselt kalendrisse ette märkida. Mõnel aastal tulevad nad varem ja teisel aastal hiljem. Tänavu oli meil vihma nõnda palju ja hilja, et osa saaki jäi koguni põldudelt kätte saamata. Kuivas lõunamaa kliimas tähendab aga iga vihmasabin elu võimalust. Olin kolme aastakümne eest tudengina väikese grupiga kevadisel ajal Karakumi kõrbes matkamas. Ümberringi olid liivaväljad ja päike kõrvetas üsna tugevalt. Korraga märkasin üllatusega ühes orus väikeste õitsevate tulpida rida. Kui asja lähemalt uurisime, tuli välja, et tegemist on kuivanud jõesängiga. Eks vihmaperioodil oli seal olnud vett, mis tulbisibulad elule äratas, ja nüüd nad keset liiva õitsesid. See oli imeline vaatepilt!
Piiblis kõneldakse Jumala sõnast kui seemnest (Lk 8:11) ja samuti kui sademetest (Js 55:10–11). Millal see meie südameni jõuab, millal ta idaneb ja millal vilja kannab, võib igal inimesel olla erinev. Mõni elusündmus, olgu rõõmus või ka raske, mõni lapsepõlves kuuldud piiblilugu, mõni vanemate või vanavanemate õpetatud kaunis õhtu- või jõululaul või ka muu võib olla selleks varaseks vihmaks, mis ususeemnele idanemise annab. Otsekui kevadel aknalauale pandud kurgiseemned või herned, millele antakse niiskust ja millest varsti idud oma nina välja pistavad.
See on kaunis ja põnev aeg. Aga sellest üksi viljakandmiseks ei piisa. Idanenud seeme peab jõudma piisavalt sooja mulda ja saama ka edaspidi vajalikku kastet. Just selleks me vajame kirikut ja kogudust, Jumala sõna ja sakramenti, ühiseid jumalateenistusi, palvuseid ja vaimulikke laule, et kasvav usutaim saaks uuesti ja uuesti kastetud, võiks sirguda ja vilja kanda. Ja tänu Jumalale, et tänapäeval on need võimalused veelgi laienenud kristlike raadiote ja televisiooniprogrammide, virtuaalmeedia ning ajalehtede kaudu mille hulka kuulub ka meie oma armas ajaleht Eesti Kirik.
Lisaks varasele ja hilisele vihmale kõneldakse tänases sõnumis ka pikameelsusest. Vilksatas korra mõte läbi pea, et kas pikameelne inimene on see, kellel on nii-öelda pikad juhtmed, aga seda see muidugi ei tähenda. Pigem tähendab see kannatlikkust ja arvan, et teatava suuremeelsuse varjundiga. Apostel Paulus nimetab kirjas galaatlastele pikka meelt koguni üheks Vaimu viljaks: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus“ (Gl 5:22–23). Olin hiljuti Mustjala kirikus pidamas matusetalitust. Vanem mees oli kümme aastat kodus hoolitsenud insuldi tagajärjel voodisse jäänud abikaasa eest. Ta suhtus ise sellesse nii lihtsalt ja loomulikult. Niisuguste inimestega kohtudes ja sellistes olukordades hakkame vast mõistma, mida õigupoolest tähendavad pikameelsus ja armastus ning teised imelised Püha Vaimu viljad.
Viimase rõhuasetusena tänase kirjasõna varase ja hilise vihma ning pikameelsuse kõrval tahan tuua esile Jaakobuse sõnad: „Issanda tulemine on lähedal!“ Eks sellegi sõnumi üle on läbi ajaloo palju mõtteid vahetatud. Tundub, et ka apostel Paulus arvas end nende hulka kuuluvat, kes Issanda taastulemist oma ihusilmaga näha saavad, kuid ometi on temagi maised elupäevad juba sajandite eest ümber saanud.
Millal Issand tuleb? Mäletan sõjaväeaastatest, et kui mõni noorsõdur juhtus vanemate olijate käest kellaaega küsima, siis talle vastati: „Mis sul kellast, vaata kalendrisse. Kui kojumineku aasta on kätte jõudnud, siis hakka kella vaatama!“ Tõepoolest, kui kaks aastat ootamist, siis tunnid ja minutid ei oma nagu erilist tähtsust.
Me ei tea, kas Issanda taastulekut oodates peame kella või kalendrisse vaatama, aga kindel on see, et tema tulemine on lähedal! Ja kui ta on meie südamesse jõudnud, siis on ta juba kohal. Ja see võib toimuda ka enne jõulupühade kättejõudmist! Aamen.

Reinsoo,_Rene.5.2007

 

 

 

 
 

Rene Reinsoo,
Kihelkonna koguduse õpetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
(Lk 21:28 )