Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Issanda telk on inimeste juures

05.08.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: «Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.» Ilm 21:3

Armas rahvas, õed ja vennad! Kambja kiriku taaspühitsemine on Vabadussõja võidusamba valmimise ja 25. üldlaulupeo kõrval üheks Eesti uusima ajaloo tipphetkeks! Siinset pühakoda võib nimetada meie rahva vaimuloo monumendiks. On lausa hämmastav, kuidas ajakanga lõimed siinset paika eelmainitud sündmustega ühendavad, näidates ühtaegu meie iseolemise ja vaimujõu allikat.
Kus kõlaksid kohasemalt Hando Runneli luuleread: «Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust»!? Just siin, Kambjas, tõlkis kirikuõpetaja Andreas Virginius Wastse Testamendi – esimese läbinisti eestikeelse raamatu, mis ilmus 1686. aastal. Samal aastal avati Kambjas rahvakool, kus pikka aega töötas eesti üks esimesi ja tuntumaid koolmeistreid, Forseliuse õpilane Ignatsi Jaak.
Viimase järeltulija Hugo Willigerode oli omakorda Eesti esimese üldlaulupeo peakorraldaja ning just Kambjast pärinevad ka esimesed teated eesti koorilaulust. Tähelepanuväärne on, et Kambjas on üles kasvanud ja koolmeistriametit pidanud ka Vabadussõja sangar Julius Kuperjanov.
Kas oleksime võinud õnnistada võidusammast või pidada laulupidu, kui siin poleks seisnud Kambja kirikut? Pühakoda, mis kolm korda on hävitatud – nii Liivi, Põhja- kui II maailmasõjas – ja ikka taas üles ehitatud, tänu inimeste ustavusele ja armastusele ning Jumala õnnistusele ja abile. Selleks, et jagada hingevalgust ja vaimujõudu.
Võimalik, et üks hoone poleks muutnud ajaloo palet – on ju Eestis palju teisigi kirikuid. Esmatähtis on teadmine, et Issanda telk on inimeste juures, et mõistame kirikut Jumala kojana – Tema sõna ja sakramendi varasalvena, vaimuliku koduna.
Johannese visioon lõpuaegade täiusest teostub juba seal, kus kogudus Kristuse nimel kokku tuleb. Seal algab lepitus ja osaduslik elu. Seal tõuseb tõde ja vajub vale. Seal ilmneb püsiväärtuste vägi ja viiakse lõpule Jumala töö.
Laulupeojärgses Eesti Päevalehes avaldati tunnustust laulupeole, võrreldes seda religiooniga, mille ülesandeks on äratada pühadust ja armastust. Vähemalt iga viie aasta tagant sulanduvat nõnda vastasseisud ja sündivat midagi ilusat. «Kas saab olla positiivsemat ja inimlikumat usku?» küsib autor.
Muidugi saab! Selleks on kristlik usk ise, mis kutsub rahvast mitte ainult viie aasta tagant, vaid igal pühapäeval pühakotta kogema ja jagama Jumala armastust, laulma ja mängima Temale, Teda paluma ja Teda kuulama – pühitsema nõnda pühapäeva ja kogu oma elu.
Pühitseda Kambja kirikut – eesti vaimuloo monumenti ja teetähist – tähendab ühtaegu meenutada meie rahva vaimujõu süvaallikaid ja vaadata lootusrikkalt tulevikku. Ajas ja ühiskonnas, kus moraalsed ja majanduslikud väärtused on kokku kuivamas, on sellel eriline tähendus.
Olgu Wastne Testament jäädvustatud mitte ainult mälestustahvlina kirikuseinal, vaid evangeeliumi ja eluvalgusena meie südames. Sest, vaata, Jumala telk on inimeste juures ja meie oleme tema rahvas. Aamen.

Andres Põder,
peapiiskop
Kõne Kambja kiriku pühitsemisel 11. juulil 2009

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)