Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issanda silmad on õigete poole

20.02.2008 | | Rubriik: Jutlus

Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: «Mis sa siin teed, Eelija?» Ja ta vastas: «Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha altarid ja mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.» Siis ta ütles: «Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!» Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: «Mis sa siin teed, Eelija?»
1Kn 19:9–13

Meie teadvuses seisavad rohkemal või vähemal määral ettekujutused tugevusest, vastupidamisest, sisemisest väest, mis aitab inimesel hakkama saada ka kõige raskemates oludes. Ka nii keerukatel, ohtlikel aegadel, kus juba üksnes ellujäämine iseenesest on ime, on Eelija jäänud truuks oma Jumalale ja oma prohvetikutsele. Kuid ometi väsivad või nõrkevad ka kõige tugevamad, ning kahtlus ja lootusetus võtavad igasuguse rammu ja tahte. Heiti Talvik on hämmastava sügavusega edasi andnud ahastust, mis läbi maast ja mullast, ihust ja hingest kasvava ängistuse murendab olematuks igasuguse elujõu:
Võib-olla peitub mus päike,
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Just selles meeleheite hetkes avaldub sügavaim hoolivus ja «kivil küpsenud leiva» kõrval kõlab küsimus: «Mis sa siin teed, Eelija?» Tormakale, tulihingelisele mehele pakutakse tormi ja välku, maa rappumist põhjani välja ning tuleleeke. Kuid kõike ei pea ilmutama ega saagi seda teha silmaga nähtaval või inimliku palgega ning jalgadega tuntaval viisil. Eelija mõistab seda, tal on aega oma Jumala jaoks ning ta avastab, et Jumalal on aega ka tema jaoks.
Et jõuda oma tees selgusele ning kosutust saada pärast jõuetust, on vaja aega paraneda. Eelijagi ei mõista seda kohe ja uuesti kõlab küsimus: «Mis sa siin teed, Eelija?», sest koorem ta õlgadel on liiga raske. Jumala teed tunduvad talle liiga ähmased ja ebaselged, sest kuidas suudab Jumal taluda kõike seda ebaõiglust ja jõhkrust, mis on juhtunud. Tasapisi hakkab ta aduma, et kõike ei saagi inimene alati mõista ja on asju, mis on inimlikest piiridest kõrgemal. See taipamine toob ta tagasi prohvetiametisse. Jesaja võtab asja tuuma ilusti kokku ja annab lootust: «Aga mina ütlesin: Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.» (Js 49:4)
On asju, mida ei saa seletada, sest need ei mahu ühtegi sõnadesse valatud teksti, kuid Jumala teedel käijaks me jääme, sest meid on ristitud Kristuse surma ja ülestõusmisse. Kui oskame võtta aega Jumalaga rääkimiseks, siis on temalgi aega, sest tema päralt on kõik ajad ja ajastud. Siis ehk saab meile selgemaks nii mõnigi valus sõõm kannatuse karikast.
Kohata Jumalat vaikuse teel on ime, mis jääb imeliseks iga inimese jaoks. Siin on peidetud iga inimese oma lugu ning see jääbki just tema ja Jumala looks. Hapras ja sulnis vaikuses on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad ja kuulamata jäänud helid ning Jumala vastus on nii sügav, et seda kuulebki vaid hing.
See pühapäev on kirikus nn silmade (oculi) pühapäev. «Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.» (Ps 34:16). Jumala kõikenägev võime on seotud kõiketeadva ja kõikekuulva võimega, mille tõttu ei jää miski iialgi peidetuks. Kuid kas meil on julgust tõsta silmad Jumala poole, panna oma usaldus temale ja näha Teda kõiges. Jumala juures on kõik varjamatu, olgu siis tegu inimese hingeeluga, tema murede või rõõmudega. Oluline side on mõistega «tõde», mis tähendab ka varjamatust, see, mis on tõeselt nähtav, teeb inimese tõsiseks ehk siis keskendunuks, tähelepanelikuks. Jumal näeb ka inimest läbi. Kuid kui palju me ise paistame enda ees seistes läbi ning julgeme tunnistada tõsist tõde enese kohta?
Ehk tõepoolest kõige vaiksemas hetkes, seistes üksi taevalaotuse all Isa ees, annab Tema selle «toidu ja jõu», et tunnistada: «Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 8:38–39) Aamen.

Image
Arho Tuhkru
,
E.E.L.K. Toronto Peetri   koguduse abiõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)