Issanda saadikute väärikus

Jh 13:16–20
Tänavu tõstab kirikukalender tihti esile Piibli tekste, kus meid õpetatakse teenima. Kirjakohti, kus õpetatakse ennekõike meie kiriku teenijaid, vaimulikke; kus Jeesus juhendab just oma kahtteist jüngrit. Ka tänases kirjakohas veedab Jeesus suure neljapäeva õhtut koos oma kaheteistkümne jüngriga enne suure reede ristisurma ja annab neile kõige tähtsamad juhised. Just neile kaheteistkümnele jüngrile, kellest peatselt saavad apostlid, koguduste juhid, õpetajad ja teenijad.
Üks nendestsamadest jüngritest küll reedab Issanda ning hukkub ise veel enne, kui Jeesus hinge heidab. Just nendessamades ridades Jee­sus märgib ka ära ühe jüngri pöördumise tema vastu. Jumala Poeg näeb ette Juudas Iskarioti edasise tegevuse, mida tema kaaslased ei oska aimata ega kuidagi seletada.
Eks siis jääb Jeesuse õpetus siit ringist üheteistkümnele järgijale meelde, kuni neile juurde kutsutakse hiljem apostlid Mattias ja Paulus.
Need apostlid saadab Jeesus inimeste keskele Jumala riigi teenijatena; tema, kelle omakorda on taevane Isa saatnud. Ja Jeesus saadab nüüd meid, ametisse pühitsetud sulaseid. Me saame väga hästi aru, et ta saadab meid pühakodadesse, koguduste keskele, pühadele talitustele rõõmu ja leina õnnistama, saadab meid avalikele sündmustele, kodudesse ja asutustesse tervitama, koos olema, seltskondlikele või privaatseile kohtumisile. Praegu elame ja teenime enamasti väga vabades ja üksteist mõistvates tingimustes. Ja tavaliselt on juba ette selge, kuidas meid kuskil vastu võetakse. Enamasti laseme endid saata sinna, kuhu meid on kutsutud ja oodatud. See tähendab, et harilikult meid võetakse vastu ega lükata tagasi.
Meid, jutlustajaid, Issanda kuulutajaid, võetakse vastu ja tõesti mõistetakse, et meis on vastu võetud meie saatja ja sõnumiandja Issand Kristus. Ja meis on vastu võetud kõigeväeline Looja, kõigekõrgem Jumal. Ma ise vahel unustangi selle mõistmise. Aga täna tuletab Issand meelde, et meis võetakse vastu Jumala saadikuid ehk Kõigekõrgemat Püha ennast. Me peame ise olema tema väärikad saadikud.
Peame olema väärikad, aga oleme ühtaegu siiski ka õpilased. Meil on õpetaja Issand ja me ei saa olla temast suuremad ega kõrgemad. Vahel otsitakse vaimulikelt erilisi omadusi, vahel ei osata või ei julgeta vaimulikele läheneda ameti tõttu, vahel kujutatakse kindlaid eluviise, mida vaimulikud peavad järgima, kindlaid reegleid ja standardeid.
Selleks tuletab tänane evangeelium meelde, et ülim on Looja ja Lunastaja, Jumal ja Päästja Kristus ning isegi tema saadikutena oleme inimesed lihtsalt siit rahva hulgast.
Mida me Jumala saadikutena endas kanname ja kaasa toome? Kui võetakse vastu meid ja kui võetakse meis vastu Issandat Kristust ning temas ja meis kõigeväelist Jumalat. Jumalalt oodatakse lähedust. Jumalat palutakse, uskudes, et ta kuulab ja kuuleb meid. Et ta tuleb meiega kaasa meie hetkedesse jagama meie meeleolusid ja käekäiku. Üks oluline viis, kuidas kõigeväeline Jumal saab neid palveid ja ootusi täita, ongi saadikute läkitamine. Nüüd siis Jumala saadikutena toome inimeste juurde kaasa siirast armastust, tähelepanelikkust, südamlikku hoolivust, tahet ja võimet jagada vastuvõtjatega kõike – jagada rõõmu või valu, meeleheidet või õnne, edusaavutust või nurjumist.
Ja tähtis ülesanne Jumala saadikutel on ju eestpalvetamine. Kui Issand on meid saatnud, siis tema ootab tähelepanelikult meie eestpalveid kõigi meie teenitavate eest.
Jeesus kõneles suure neljapäeva õhtul pikad tähtsad kõned oma kaheteistkümne jüngriga. Siiski on selle õhtu kõned tähelepanuväärsed kõikidele kristlastele. Kõiki kristlasi kutsutakse armastama üksteist, kutsutakse Jeesuse teele, sest temas on tõde ja elu, kõik kristlased on Jeesuse küljes kui viinapuu oksad.
Ka Jumala riiki teenima saadab Jeesus meid kõiki. Ristimise pühitsusega kutsub tema meid oma riiki, et siis ristitutena teenida teda väärikalt. Meis kui kristlastes võetakse vastu Issanda saadikuid, võetakse vastu meie Issandat Kristust ja meie aulist Jumalat. Kristlastena toome inimeste keskele armastust, hoolivust, tähelepanelikkust, kaasajagavat sära, lohutust ja toetust.
Pühapäeva päevapalves soovime rõõmu Kristuse lunastusest. Me oleme rõõmsad tema lunastuse üle, mida tema kirikust leiame. Oma kirikusse on Issand meid kutsunud ja ta on meid oma saadikuteks kogunud. Luteri kirikus räägime üleüldisest preesterlusest. Oleme preestriteks üksteisele, kuulutades Jumala valguse sõnumit ja palvetades üksteise eest oma saatja Issanda poole. Me ei ole iial kõrgemad oma Õpetajast, meist suuremaks jääb alati meie Issand. Kuid oleme tema väärikad saadikud. Aamen.

 

 

 

 

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja