Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Issanda imelised teed …

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Merille Hommik

Pikka aega ei ole Eesti luterlik kirik võinud rõõmustada silmale nähtavast meeleparanduse puhangust suurte rahvahulkade seas. Hõredad kirikupingid on märk sellest, et noorel ja elujõulisel põlvkonnal on tähtsamatki teha, kui oma hingeõndsuse pärast muret tunda. Kas tõesti on meie rahval väljasuremisega nii kiire, et pole aega kirikussegi minna!?
Sellist haledat juttu on lihtne rääkida. Mina ei taha olla pessimist. Jumala rahva elus võib isegi kõrberännakuid ette tulla ja me oleme ikka Jumala käes ja tema hoitud. Piibel näitab meile, et Jumal hoidis oma rahvast ka kõige lootusetumates olukordades. Tema söötis ja jootis oma armsaid ka kõige tulisema päikese all. Vaadates praegu Eesti kiriklikule olukorrale, on see võrreldamatult parem kõrbes rännanud rahva omast. Ja isegi kõrbes oli põhjust Jumalat tänada, meie kaasaja kirikuelust rääkimata. Pikale venis rännak üksnes nurina ja usaldamatuse pärast Jumala vastu. Ei alanud see rahulolematus kõrbes. Kurtmine ja hala tõusid taevani juba Egiptuse lihapottide ääres.
Kui taasiseseisvumise ajal tuli kiriklikke talitusi Eestis ette harilikust rohkem, olid pessimistid sama sõnaosavad nagu praegu. Toona ühmas murelik asjatundja: ah, moe pärast puha. Minu meelest on moe pärast kirikusse tulemine kõige parem mood, mis üldse olla saab!
Mõne aastakümne tagustest viljadest me praegu elamegi. Kui ma vaatan kantslist kirikulistele otsa, näen seal palju neid, kes just mainitud murrangulistel aegadel on oma elu Jumala kätte usaldanud. Nende kanda on nüüd vastutusrikkad ülesanded Jumala rahva keskel. Millise mõtte või tagamõttega nad tookord tulid, pole enam oluline, sest tähtis on, et nad tulid. Jumal on meid kõiki vastu võtnud sellistena, nagu me oleme – koos meie puuduste ja kahtlustega. Tema kuulas meie hapraid leeritõotusi ja võttis neid ehtsatena. Sest tema ise on kindel ega kõigu. Nii on aja jooksul mõnestki Saulusest saanud Paulus.
Kuid mitte ainult kirikuliste, vaid isegi meie vaimulike ridu on Jumal täiendanud täiesti imelisel viisil. Tänase seisuga on meie kiriku 213 vaimulikust 51% ristitud 15aastasena või vanemana (meestest 49%, naistest 61%, kogudusi teenivatest vaimulikest 53%, vikaaridest 70%, kaplanitest 60%, emeriitvaimulikest 0% ja reservvaimulikest 57%). Nad kõik on andnud oma elu Jumala kätte, ilma et kodune traditsioon või vanemate usk oleks neid selleks lapsena ristimise näol ette valmistanud. Ja kuigi nad pole läinud ka Sauluse kombel, vahistamisorder pihus, Damaskuse teed, on iga inimese pöördumine ikkagi sama suur ime kui see, mis juhtus Paulusega.
Ma usun, et Jumal on vägev veelgi imet tegema. Tema kutsub Sõna kuulutajaid sealt, kust meie neid otsida ei oska, tema läkitab välja neid, keda meie pole tundnud. Tema kasutab aegu ja olukordi rohkem, kui meie seda ette võiks näha.
Üks vana kirikuõpetaja ütles mulle Saksamaal Kielis oma kodulinna kohta, et sealne usuelu on leige nagu ka selle mereäärse paiga ilm, ning ajalugu tundvat seal ühtainust suuremat ärkamise aega, nimelt 1939. aastat, kui saabusid rahvuskaaslased idast. Kuigi mul ei ole otseselt mingit alust arvata, nagu hakkaksid nüüdsed rahvaste rändamised Euroopa ja Eesti kristlikes kirikutes usulisi ärkamisi esile kutsuma, sest kuigi see poleks Jumalale võimatu, on talle võimalik veel mitu tuhat teist teed, kuidas Eestimaa inimeste südameid uueks luua. Tean vaid üht, et Issanda teed on imelised.
See, et Tartu Pauluse kiriku juures on korraga ära tehtud kõik vähegi mõttesse tulevad remondi-, parandus- ja ümberehitustööd, on väga suur ime. Ma loodan, et see annab pisut aimu ka sellest, mis on Jumalal plaanis sinu ja minuga – tema tahab meid täielikult uueks luua. Ja see on veel suurem ime. Ta tahab uueks luua neidki, kes praegu teda veel ei tunne või koguni pilkavad. Ja kui Jumal tahab, paneb ta nad ka oma riigis tööle, ja kui vaja, kasvõi juhtima oma maapealset kirikut.
Kahtlemata on meie kirikul palju lootust. Kaugeltki pole veel tarvis, et kivid peaks karjuma hakkama. Küllap Jumal teab, kus on need inimesed, kes istuvad kirikupinki eeloleval pühapäeval või kümne või kahekümne või saja aasta pärast. Rahvad tulevad ja lähevad, müürid kerkivad ja langevad, mäed liiguvad ja künkad kõiguvad, aga Jumala heldus püsib nii täna kui igavikus.
Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist