Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Issand tõstab vaikselt pead

11.11.2020 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Joonistas Kristina Viin.

Tahaksin su käest kinni hoida ja minna … ükskõik kuhu, võib ka eesmärk olla. Jalutame rabas, põlluteel või suurlinna tänavail – vahet ei ole. Ja surma ei ole. Vähemasti jäika piiri elu ja surma vahel. Olukord on üüratu, ilma kallasteta ookean: avarus, avarus, avarus … ja süda on kiirgama hakanud … äkki, täiesti ette hoiatamata.

Sa peegeldud viimastes langevates lehtedes, madalalt libisevas päikeses, vee väreluses, möödakõndijate kehahoiakus ja pilkudes. Mõnikord, kui pead kiiresti pöörata, tunduvad võõrad sinuna. Samm läheb otsekohe kergeks ja pilk on kohale jõudnud. Sel hetkel on kõik olemas: midagi enam ei ihale, kuskile ei kipu; kurbus on imepisike värvuke, kes otsustab pesa hüljata.

Täna istusid pargipingil, käsi toetumas seljatoele, ja jõid kohvi; eile lugesid süvenenult infotahvlit ja tegid näo, et ei tunne mind; ühel kaugel päeval kuulasid tänavamuusikut, ise mõtlik ja särav. Sära sobib sulle, sest tühjus on kurb, on raske, on niiske, udune ja hävitav. Aga sära ja helgus kannavad isegi novembris. Ka mälestus neist. Ka unistus neist.

On hingedeaeg. Kas see, et oled teisel pool, teeb sind vähem olevaks? Kas sinu peegeldus möödalibisevates varjudes on ebareaalne? Kas sinagi tunned sooja novembri mahedust? Otsid ja armastad? Kuidas seal on? Kas Jumala tubades on avarust, on ruumi? Kas valged kardinad lehvivad taevaste tuules? Kas nuttu enam ei ole?

Kaotuses tekib uus võimalus. Olla habras, küsida ja otsida. Palvetada. Ja kui oled kannatlik, kui usaldad, siis märkad, et Issand tõstab vaikselt pead. Sinu südames. Sinu elus. Ka hingedeaja päevades, novembri helges pimeduses. Ka siis, kui võõrad tunduvad omadena, eriti siis.

Kätlin Liimets

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)