Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issand, Sinu tahtmine sündigu

17.05.2017 | | Rubriik: Jutlus

Mt 6:5–13

Kohtusin hiljuti mehega, kellel haigus sõna otseses mõttes oli jalad alt võtnud. Kõik oli õnnetusest alates tema jaoks allamäge veerenud. Põdura tervise tõttu oli ta valudega voodisse aheldatud. Kuudepikkuse haiglasoleku ajal oli mehele ligi hiilinud ka masendus ning elumõte hakkas kaduma. „Minust pole enam mitte mingisugust kasu. Mul on häbi oma naisele otsa vaadata, sest ma ei suuda meie peret üleval pidada. Miks Jumal küll laseb sellel kõigel juhtuda? Miks ta minu vastu nii kuri on? Ma olen teda nii palju viimaste kuude jooksul palunud, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Mu olukord ei ole vaatamata kõigele paremaks läinud. Mis mõtet on sellisena edasi elada ja palvetada, kui see Jumalat üldse ei huvita?“
Kas olete tähele pannud, et mõnikord piisab õige vähesest selleks, et piskust saaks palju? Kergest tuuleiilist võib tõusta suur maru ning üksikud lumehelbed maikuus võivad taevast alla liueldes katta viimaks kogu maa. Õige vähesest piisab, et palavast sõprusest saaks varemed, usaldusest usaldamatus, armastusest vihkamine. Üksikul mõttel või sõnal on väge, et lammutada kõik inimese ümber ja sees, ja vastuseta jäänud palve võib saada esimeseks sammuks uskmatuse teel. Miks Jumal ometi ei kuule mu palvet? Miks ta ei tee nii, nagu ma tahan?
Oleme kirikuaastas jõudmas palvepühapäeva nädalasse, mille keskseks teemaks on südame kõne Jumalaga. Pühakirjalugemised suunavad meid mõtlema palvele ning aitavad taibata, kui oluline on iga päev palvetada. Nende valgel tasub endalt küsida, milline on minu südame kõne oma Jumalaga. On mu palved nii elu rõõmus kui ka mures usku, usaldust ja tänu täis? Peaksid need olema sõnaohtrad või hoopis -ahtad? Kui palju peaksin palves ruumi jätma enesekesksusele, Jumalale esitatud nõudmistele, ja kas tohib ka teisi süüdistada? Kas palve on võimalus Jumal „ära rääkida“? Kuidas paluda nii, et sünniks Jumala tahtmine?
Jumala rahvas on palvetav rahvas. Palve on vajalik inimesele, et olla ja elada Jumala palge ees. Palves palume abi iseendale või teistele ning täname Jumalat saadud andide eest. Palve on Jumala austamine, tema kõikvõimsuse tunnistamine ning peatumine tema uuriva ja armastava pilgu ees. Jumal ise julgustab meid tema poole palvetama ning lootma tema abile.
Et püsida Jumala ligiolus ja loota tema abile, aitab regulaarne palveelu meil usaldada iseennast Jumala kätte. Hommiku-, õhtu- ja söögipalved on meie igapäevaelu väiksed sammud sellel teel. Hommikuti täname Jumalat, et ta on meid ööajal hoidnud ja varjanud, ning palume õnnistust alanud päevateele. Sööma asudes täname Jumalat tema headuse eest ja palume õnnistust leivale laual. Õhtuti palume andeks oma eksimused ning anname ennast ja oma lähedased Jumala kaitsva varju alla. Palve on meie usu ja usalduse küsimus igal eluhetkel.
Palvepühapäeva evangeeliumitekstis on meie ees meieisapalve sõnad, mis võtavad kokku kogu inimese olemise ja vajadused ning mida palutakse lakkamatult üle kogu maailma. Käsud ütlevad, mida Jumal meilt nõuab, ja usutunnistus räägib, mida Jumal meile kingib. Meieisapalves palume, et Jumal annaks meile igal päeval jõudu elada tema tahtmise kohaselt ja uskuda temasse. Jeesus ise õpetas meile selle palve. Kui palume Jeesuse õpetatud sõnadega, siis palume Jumala tahte järgi. Tunnistame, et Jumal teab, mis on meile kõige parem ning mida me kõige rohkem vajame.
Me palume: Issand, Sinu tahtmine sündigu. Kui keeruline on nii mõnigi kord oma mõtteist ja tahtmisest lahti lasta ning siira südamega paluda, et Jumala tahe võiks sündida. Teeb mõtlikuks, miks ollakse elu keerukatel aegadel valmis usaldama pigem iseennast või teist inimest või horoskoope ja sensitiive, selmet usaldada end täielikult Looja kätte. Tema on valmistanud nii taeva kui ka maa ja asetanud inimese sellesse ning tema saab võrratult paremini inimest ka valu ja kahtluste keskel hoida ning neis kanda. Kui inimesel piisab vaid ühest sõnast iseenda veenmiseks, et Jumal ei kuule meie palveid; kui talle piisab väga vähesest, et ennast ja teisi lõhkuda, siis Jumalalegi piisab vähesest, aga mitte selleks, et inimest hävitada, vaid hoopis uue lootuse ja hingamise andmiseks. Jumal ei hävita, vaid loob uut. Ta loob kõik uueks sellele, kes temasse usub ja teda usaldab. Vaid ühest Jumala sõnast piisab, et teda usaldava inimese elus võiks sündida ime.
Uskugem Jumalasse ja usaldagem kõik tema kätte. Saagu meile usujulgus, et siira südamega jääksime palvesse ning paluksime Jumala tahtmise sündimist meie ja ligimese juures. Ja olgem seejuures Jumalale tänulikud kõige eest, sest see on, mida Jumal meilt tahab Jeesuses Kristuses. Aamen.
Kirikal,Kaisa_2005

 

 

 

 

Kaisa Kirikal,
Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)