Esileht » Arvamused » Arvamus »

Issand, pööra neid!

11.11.2009 | | Rubriik: Arvamus

Kui 1970ndate alguses Westholmi gümnaasiumi esist Kevade tänaval asfalteeriti, olin esimese klassi jõnglane. Et paekillustikku oli laialt käes, tegime õhtul lastevanemate koosoleku ajal vastsete sõpradega aega parajaks veidi vanemaid vene poisse kividega loopides. See tundus üsna ohutu tegevus, sest häda korral sai koolimajja pakku liduda.
Järgmisel päeval jäin solvatuile pargis pihku ja nad keerasid mu nina mitte üksnes piltlikult öeldes kukla taha. Sarnaseid lugusid poisikesepõlve verevalamistest eestlaste ja venelaste vahel võivad jutustada paljud minuvanused. Ent lapseeast kasvatakse välja.
Aasta pärast kurikuulsaid aprillirahutusi algatas Rainer Nõlvak Eestimaa koristamiskampaania, siis mõttetalgud ja nüüd kuulukse taotlevat omamoodi vaimset puhastust ehk lepitust eesti ja vene keelt kõnelevate kogukondade vahel. Rahvuslike stereotüüpide muutmine pole aga lihtne, seda enam et rindejoon ei jookse sugugi ühemõtteliselt põlisasukate ja kohalikke olusid mitte tundvate muulaste vahel. Dmitri Klenski, armastatud Eesti näitlejanna vend ja üks aprillirahutuste vaimseid liidreid, on õigusjärgne Eesti Vabariigi kodanik.
Narva isevalitsejaks peetud keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin on hariduselt eesti keele õpetaja. Nemad ei ela kindlasti suletud inforuumis ja seda kummalisem on kuulda neid unistamas lõplikust võidust natsionalismi ja fašismi üle. Nad oleksid justkui mingisse eelmisesse aega takerdunud.
Toomas Haug on oktoobrikuu Loomingus avaldanud arvamusloo «Mein Kampf Eesti moodi», teemaks ristisõda risti vastu. Selles seoses rikastab ta eesti keelt uue sõnaga «ristofoobia», mis tähistab nähtust, kus juba ükskõik milline risti kujutis alarmeerivalt mõjub.
Nähtuse seletuseks pakub ta välja järgmise teooria: «Ristofoobide puhul on aga üsna ilmne, et nende jaoks tõuseb päike alati Paala lahingule järgnenud kurva päeva hommikul. Mõistagi on nad tublide rahvuslastena ränga kaotuse üle nördinud ja valmis kohe ristirüütlitele uuesti kallale kargama. See on väga tähelepanuväärne ajanihe tänapäeva inimese teadvuses ja selles väljendub kahtlemata eesti rahvuslik omapära – säilitada ligi 800 aastat värsket viha, mitte lasta meeleolul langeda, mitte unustada ussisõnu ja kohe esimesel võimalusel rünnata kõige suuremat risti. See juba on midagi. Respect, ütleksid vanad eestlased.»
Haug peab eelkõige silmas Andrus Kivirähu kompromissitut võitlust Vabadussõja mälestussamba vastu, aga ka uut lauamängu, mille Asko Künnap sama autori romaani aineil meisterdas. Lisaks on Kivirähk oma Jumala nimel kirjutatud ja Eesti Päevalehes ilmunud pilkelood raamatuna välja andnud. Jääb imetleda, et usu materdamisest on osatud teha sedavõrd tulus elatusallikas.
Aga ammu on märgatud, et kõik, mis Kivirähk kätte võtab, muutub kullaks, seda oludes, kus Jaan Kross väidetavalt küll enam romaanide kirjutamisest ära ei elaks. Mees on põrgulikult andekas ning tajub konjunktuuri. Ükskõik, on ta seisukohtade põhjuseks pinnapealsus või künism, armastus tõe ja viha vaimupimeduse vastu või lihtsalt kadedus.
Miguel de Unamuno on öelnud, et vihkamine ning eelkõige kadedus on armastuse vormid ja et tõelised ateistid on Jumalasse meeletult armunud. Minu ainus kokkupuude «teadusliku ateismiga» jääb Nõukogude sõjaväes raisatud aega, sest kui ülikooli jõudsin, olid need tunnid juba lõppenud.
Nooruke leitnandist politruk oli pärast pooleteisetunnist selgitustööd pisut võhmal, aga põlglikult küsis ta, kas keegi ikka veel usub Jumalat. Õpperoodus oli vast viiskümmend eri rahvusest poissi, enamasti muidugi venelased. Kividega üksteist ei loobitud, aga rusikatega vehiti ikka. Minu üllatuseks tõstis käe ainult üks usbekk. Mine tea, oli ta siis sügavalt usklik muslim, enesetapjalike kalduvustega fanaatik või ei saanud lihtsalt vene keelest aru.
Mälu võib petta, aga tagantjärele on vahel tundunud, et just sealt algasid mu enese usulised otsingud. Ning kujunes veendumus, et kellelegi oma usu või ka uskmatuse vägivaldne pealesurumine on üksnes abitu ja nurjumisele määratud katse iseennast veenda.


Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)