Esileht » Arvamused » Arvamus »

Issand, õpeta meidki palvetama… (Lk 11:1)

01.12.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Jaanuaris koguneva EELK vaimulike konverentsi istungi peateemaks on «Palve ja vaimulik kasvamine». Kevadel korraldas vaimulike konverentsi uus juhatus oma liikmete hulgas küsitluse, pakkudes senise tagasiside põhjal eelolevateks konverentsideks välja neli teemat ning paludes igal vastajal anda ühele neist oma eelistus. Küsitluses osales 90 vaimulikku ning toetushääled jagunesid järgmiselt: palve ja vaimulik kasvamine (29), jutlustamine ja jutlus (24), misjon (20), abielu ja perekond (17). Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks konverentsi juhatusega kaasa mõelda ja anda oma panus selleks, et vaimulike konverentsidel käsitletavad teemad kõnetaks võimalikult paljusid meie seast.
Üks ametikaaslane ütleb oma eelistust kommenteerides: «Liiga palju on seda, mida peame pidevalt endast andma. Tunnen üha enam vajadust jääda vaikseks ja saada ise jõudu ja energiat. Tunnetada endas taas Issanda kutset – minna ja teha tööd Tema viinamäel.» Teine täiendab: «Kui pole palvet ja jutlustaja ei kasva ega süvene usus, siis ka kõige paremini koostatud jutlus jääb mõjutuks, pole sõnumit. Süvenemine Jumala tunnetuses ja usulised kogemused on vajalikud sõnumi edastamisel.» Kolmas arvab: «Palvest ja vaimulikust kasvamisest kasvavad välja nii jutlus kui misjon, pereelust rääkimata – aga kui oma pereelu pole korras, pole ju mõtet teistele rääkima minna, kuidas elama peaks.»
Naiivne oleks arvata, et kahepäevasel konverentsil on võimalik ammendav käsitlus palvest või isikliku palveelu korrastamine – inimene on homo orans ning palvetamist õpime kogu elu. Kindlasti on võimalikud aga uued impulsid, ühine jagamine ja toetamine. Seekordsel teemakäsitlusel oleme nihutanud konfessionaalseid piire (ettekandjate hulgas on lisaks meie oma kiriku vaimulikele EAÕK piiskop Eelija ja EEKBKL diakon prof Tõnu Lehtsaar), töötubades oleme eesmärgiks seadnud mitte lihtsalt mõttevahetuse, vaid erinevate palvepraktikate ja vaimulike harjutuste tutvustamise. Küllap on just palve ja vaimulik kasvamine valdkonnaks, kus unifitseerimine, kõigile ühtmoodi sobiva pakkumine oleks lootusetu ja isegi ohtlik.
Ma ei tea, et meie kirikus oleks metoodiliselt ja süsteemselt uuritud koguduseliikmete ootusi vaimulikele. See võiks olla magistri- või doktoritöö teema – võrrelda kirikuseadustikus sätestatud koguduseõpetaja ametiülesandeid vaimulike erialase, kutse- ja täiendusõppe programmidega ning teisalt vaimulike tegelike tööülesannete ja rolliootustega. On raske öelda, kas kogudused ootavad vaimulikult ennekõike administratiivset, organisatoorset ja majanduslikku võimekust, suhtlemis- ja mõjutamisoskusi, teoloogilist kompetentsi või seda, et õpetaja oleks vaimulik guru või personaaltreener, kes valdab erinevaid vaimulikke praktikaid ning suudab peale teoreetiliste teadmiste ka omaenese kogemusele toetudes leida vaimset tasakaalu ja sisemist terviklikkust igatseva inimese jaoks just temale sobivad palve- ja pühitsuselu vormid, mis aitaksid tal elada elusamat elu. Viljandi Jaani koguduse kauaaegne kirikuvalvur ja vabatahtlik koristaja tädi Laine, kelle kuu aja eest igavikuteele saatsime, olla viis aastat tagasi, kui kogudus oli jagunenud pooleks vaidlustes tulevase õpetaja kandidaatide üle, öelnud: «Minu jaoks on tähtis see, et õpetaja minu eest palvetab. Mis nägu või kasvu või millise häälega ta on, ei ole minu ütelda.»
Mäletan ühest külaskäigust Evald Saagi juurde, kes oli mulle eeskujuks vaimuliku, teoloogi ja inimesena, et keegi Evaldil külas olnud õdede lastest palus talt lahkudes oma perekonna pärast eestpalveid. Evald saatis ta ära sõnadega: «Palvetamine ongi nüüd minu töö.» Palve ei tähendanud Evaldile ainult ja ennekõike sõnastatud palveid – kõik tema sõnad ja teod, kuulutus ja teoloogia, elu ja surm oli palve. Ja see palve aitas vaimulikult kasvada neil, kel oli eesõigus olla tema lähedal. Uku Masingut parafraseerides: kui me seda suudaksime üheainsagi päeva, siis oleks vaid Jumala riik. Kui see aga meie ja meie kiriku elus veel nii ei ole, siis on see – võib-olla ainsana – taotlemist ja kokkutulemist väärt.

Marko Tiitus
,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)