Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issand on lubanud olla alati kohal

02.02.2010 | | Rubriik: Jutlus

Hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega. Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis. Ap 16:13–14

Loetud salmidega antakse edasi esimene pöördumislugu Euroopas. Apostlite teise misjonireisi algus ei ole olnud inimlikult võttes edukas. Kirjakohale eelnevatest salmidest loeme, et Püha Vaim oli neil keelanud sõna rääkimast Aasias. Kui sa oled viimase tosina aasta jooksul ostnud uue Piibli, siis võid selle lisas olevalt värviliselt kaardilt jälgida, kui kaugele viib Pauluse teine misjonireis enne, kui Issand avab esimese sõnakuulutamise võimaluse, millest just lugesime. Jumala sõna jõuab esmakordselt meie maailmajakku ainult seepärast, et apostlid ei tee suud lahti ilma ülevalt tulnud õnnistuseta. Oh oleks meil tähelepanu oma soovide, plaanide ja arengukavade kiuste lasta Jumala Vaimul koguduses nii mõnigi ettevõtmine nurjunuks kuulutada, et oleksime valmis uue ukse avanemiseks. Andku Jumal, et me seejuures ise ei hakka Tema töö edukuse üle otsustama.
Meie jutluses on aga Jumala poolt unes või apostlitena saadetud meeste kõrval peategelasteks hoopis naised. Johannese evangeeliumi järgi on Jeesuse ülestõusmise esimene tunnistaja ja sellest kõneldes ka esimene kristlik jutlustaja mitte Peetrus, vaid Maarja Magdaleena. Täna lugesime, et esimeseks kristlaseks Euroopas saab naisterahvas. Tolle purpurimüügiga tegeleva ärinaise Lüüdia ja tema jõukad sõbrad on Jumal valinud apostlite ning ilmselt ka Jeruusalemma koguduse materiaalseteks toetajateks.
Meie lähiajalugu tunneb mitmeid kogudusi, mille püsimajäämise kõige raskematel aegadel on taganud käputäis naisi, kes sama väsimatult ikka palvele kogunesid, nagu Paulus nad seekord leidis. Nad palvetasid ka siis, kui naaberkogudusest hooldajaks määratud õpetaja külma ilma tõttu pärale ei jõudnud. Nad maksid oma pensionist kinni üüratud maksud, mis riigivõim oli koguduste väljasuretamiseks kehtestanud.
Seekord ei aidanud Pauluse ja tema kaaskondsete kohalolek, jõe äärde kogunenute jaoks jäi jumalateenistus ära. Tänapäevani ei saa juudid teenistusega alustada, kui kohal pole vähemalt kümmet meest. Naiste arv polnud oluline, hea oli, kui neil üldse lubati sünagoogis meestest eraldi ühispalvet jälgida. Pauluse jaoks jälle tagasilöök: Jumal pani ukse kinni? Nii tegutseb Jumal ikka siis, kui tahab meile midagi suurt näidata; Ta võtab meie võimalused ära, sest Tema tõde peab meie nõtruses saama täie võimuse.
Kui kristliku kuulutuse sissemurdmine Euroopasse oleks toimunud täna, siis ei oleks ajakirjandusliku kajastuse peateema mitte tähtsa geograafilise piiri ületamine ega ka see, et hakkama saadi ilma meesteta. Uudisekünnise ületaks esimesena kuulutus, et nüüd ei ole vaja enam kümneni lugeda ega ülepea mingeid rituaalseid reegleid järgima, et Jumalaga kõnelda. Kristlik miinimum jumalateenistuseks on olenemata soost, päritolust ja vaimulikust ettevalmistusest kaks või kolm, kes Jeesuse nimel kokku on tulnud. Kui vähemalt kaks inimest loevad pühakirja ja palvetavad koos, siis peavad nad seda väga tõsiselt võtma, sest nad ei jää kunagi kahekesi. Issand on kindlasti kohal, Ta ei jäta kunagi tulemata, Ta on meile nõnda lubanud.
Lüüdiaga toimunud muutusest räägitakse vaoshoitud sõnavalikuga. Uuestisündimise, ärkamise, usule tulemise või pöördumise asemel öeldakse, et Lüüdia kuulas, ning Issand avas tema südame, panemaks tähele, mida Paulus rääkis. Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Inimene ei pöördu ega tule iial ise Jumala juurde, ilma et Jumal esimese sammu astuks. Issand avas südame. Südames on vaja tühja ruumi, et Issand saaks meie elu juhtida.
Vanaisa näitas kord lapselastele vankriratast ja küsis, mis on ratta kõige tähtsam osa. Lapsed said kiita iga vastuse eest, kui nad arvasid, et tugevad puukodarad, kivide eest kaitsev raudvits või tugev rumm on otsustava tähtsusega. Kõige olulisema pidi vanaisa aga ise nimetama – see on tühi ava ratta keskel. Selleta oleks muu tugev ja ilus asjatu, sest ratas muutuks kasutuks. Kui oleme ennast täis, siis ei saa ka Jumal meid aidata.
Jüri Bärg armastas näidet: kui inimene saepuru täis toppida, siis ei sure ta mitte seetõttu, et saepuru oleks mürgine, vaid seepärast, et leib ei mahu sisse. Hoida Issanda jaoks paika oma elu keskmes, Tema Vaimu jaoks pühakoda meie südames, see on suurim, mida Jumala abiga korda võime saata. Edasise pärast pole siis meil enam vaja muretseda. Jumal rakendab meid oma vankri alla ning meie elu saab sihi, suuna ja mõtte. Ka kõige raskemaid mülkaid läbides ei pea siis kahtlema, kas Jumal on ikka meiega – hoopis meie oleme Jumalaga.


Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja

Veebruaris jutlustavad Ida-Harju praostkonna vaimulikud.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)