Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issand jagab meiega rõõmuosadust

18.01.2019 | | Rubriik: Jutlus

Jh 2:1–11

Evangelist Johannes ütleb oma rõõmusõnumi eelviimases peatükis, et ta on soovinud oma pühas teoses kirja panna Jeesuse tehtud tunnustähed. Seda selleks, et me usuksime, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg. (Jh 20:30–31)
Jeesuse tehtud tunnustähtedes ilmneb aga oluliselt tema abivalmidus ja heldus, s.t ka Jee­suse ja meie taevase Isa heldus meie eest hoolt kanda. See on tema soov jagada koos meiega rõõmu ja ilu, milles tema ka ise ühtaegu osaleb. Issand soovib jagada meie ellu tarvilikke ande, jagada rõõmu ja rikkust. Meie peame tema helded rikkalikud rõõmuannid vastu võtma. Peame neid ande temalt küsima, paluma ning peame rõõmu ja rikkuse leidmiseks tegema seda, mis Jeesus meile ütleb.
Pulmad leidsid aset Jeesuse kodupaiga lähistel ja nagu Iisraelis tavaks, teisipäevasel päeval. Veinist ei tohi pulmas puudust tulla, nagu meiegi pulmapidudel ei tohi toitu ega jooki nappida. Iisraelis on aga leib, õli ja vein üldse kolm tähtsat toiduainet, mis ei tohi kojas kunagi otsa lõppeda, muidu tuleb tõdeda nälga. Jeesuse ema, kelle nime Johannese evangeelium kordagi ei ütle, tunneb oma poega, tema võimeid ja küllap veel enam oma poja vastupandamatut abivalmidust. Jeesuse tund ei ole küll veel tulnud. Johannese evangeelium teatab, et tema tund on tulnud suure reede ööl, mil ta on palunud oma viimase pika palve ja läheb ristisurma teele (Jh 16:32). Siis saabus Jee­suse tund kogu maailma lunastamiseks ja päästmiseks patuhäbist.
Kuid ei saanud siingi Jeesus keelduda pulmarahvast aitamast, pruutpaari häbist päästmast, oma lähedasi rõõmustamast. Ühtaegu on ju tõsiasi, et ka Jeesus ise viibis pulmas, ka tema ise nautis hea meelega pulmarõõmu, jagas armastavat osadust kogu rahvaga. Ei soovinud temagi peolt varem minema hiilida ega haletseda nõutu rahva olengut ilma magusa veinita. Jeesuse ema teadis seda ning siin kõlavad tema viimased sõnad piibliraamatus: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke.“ See jääb Jeesuse ema viimaseks õpetuseks Piiblis meile kõigile, kui me otsime õnnistust, otsime õnne, otsime rõõmu ja ilu, otsime toimetulekut. Meil tuleb pöörduda Jeesuse poole, kosta temale oma palve, panna tähele, mida Jeesus ütleb, ning järgida siis tema sõna ja juhist.
Kuus kivianumat ootasid veega täitmist juutide puhastuskombe jaoks. Nende kombed järgisid vana seaduse nõudeid. Tegelikult vajab inimene pesemist ilma seadusetagi. Käsi soovime pesta selleks, et vältida haigestumist, kogu ihu selleks, et tunda end värskelt. Aga oma ihu pesemist me peame üha kordama. Ning kui palju me ka käsi või pead ei peseks, oma südant me veega puhtaks pestud ei saa, oma hinge, oma tegusid, oma suhteid me veega puhtaks pestud ei saa. Oma hinge me kraani ega duši all palju kergemaks ei saa.
Puhastusanumaid oli 6, mis tähendab inimese arvu, piiratud inimvõimeid tähistavat arvu. Et saada kokku 7 ehk täiuslikkus, selleks on tarvis Jumala Poega Issandat Jeesust Kristust tema abi ja väega. Issanda Jeesuse vägi tuleb lausa uut looma. Need 6 anumat ei pea seisma niisama tühjana ega pea neid raiskama vee varumiseks, vaid need võivad mahutada kvaliteetset veini. Kui pulmas veinivaru vähenes, siis jagati peo lõpul vesisemat kraami. Kuid Jeesus tagab rõõmu- ja jõuduandvat jooki külluslikult ning tema õnnistus muudab veini parimast parimaks, mida inimene eales on maitsnud, mida inimene ei suudagi valmistada.
Peatselt seab Jeesus ju uue õhtusöömaaja, armulaua talituse, kus ta jagab leiba ja veini, mis meie hingegi puhastab ja meie südamed peseb. Me nimetame seda talitust sakramendiks. Luterlikus kirikus mõistetakse sakramendina talitust, kus Issanda Püha Vaim ja Tema sõna pühitseb maist ainelist andi. Armulaual on selleks maiseks anniks leib ja vein. Nii me võtame vastu Issanda kõikehõlmavat ja kõikeläbivat õnnistust.
Issand jagab meile palju tarvilikke ande ning me kogume neid ande rohkemgi kui vajame – ta annab raha, annab toitu, riiet, kodu, olmetehnikat, meelelahutustarbeid. Ent iga and rõõmustab meid täiuslikult, kui palume siia juurde oma ellu ja oma tööle Issanda õnnistust ning tarvitame tema ande nõnda, nagu tema ütleb ja juhatab.
Issand on meid loonud rõõmu jaoks. Tema juhtimisel märkame, leiame ja hindame rõõmu tema loodud ja kingitud andidest. Viimaks jätkub temal armu, abivalmidust ja võimeid tagada meile igavene rõõm tema taevasel pulmapeol. Sest täiesti loomulikult elab Issand ise oma kuningriigi igaveses aus ja rõõmus ning tal on siiras põhjatu soov jagada külluslikku ja täiuslikku rõõmuosadust koos meiega.
Lasting,Arvo

 

 

 

 

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)