Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Issand, heida armu!

30.10.2002 | | Rubriik: Jutlus

Ms 18:20–21, 22b–33
Kolm meest, kelles Aabraham tundis ära Jumala saadikud, ilmusid talle Mamre tammikus. Ta palus neid enda juures peatuda ja teenis ning kostitas neid. Mõned piibliuurijad usuvad, et üks neist meestest oli Jeesus.
Samas annab Issand Aabrahamile tõotuse, et tema naine Saara sünnitab aasta pärast talle poja, sest varem on ta tõotanud teha Aabrahami suureks rahvaks, kelle nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad.
Piiblist ei leia me vastust küsimusele, miks valis Jumal kõikide meeste hulgast välja just Aabrahami. Ilmselt Issand teadis, et Aabraham on alandlik ja käsib oma järeltulijaid hoida Issanda teed ja teha, mis on õige ja kohus.
Aabraham elas igat päeva koos oma Jumalaga. Ta seisis Jumalale niivõrd lähedal, et teadis isegi tema kavatsust Soodoma linna suhtes. Aabrahami ennast see linn otseselt ei puudutanud. Ei usu, et  tema kauplemine Jumalaga, mis nüüd järgnes, sündis põhjusel, et selles linnas elas tema vennapoeg Lott oma perega. Kui teda vaevanuks mure ainuüksi oma sugulase hea käekäigu pärast, küllap ta oleks teda hoiatama läinud.
Vaevalt Aabraham Soodomas käinud oli, aga kui ta läinuks sinna, milline vaatepilt oleks talle avanenud?  Kindlasti oleks ta näinud toredat linna uhkete hoonetega ja inimesi selles, kes elavad oma igapäevast elu: söövad, joovad, on vahel rõõmsad, vahel kurvad.
Aga küllap oleks ta näinud ka põhjust, miks Issand seda linna hävitada tahtis, selle linna kõlvatut elu. Kõige selle juures pole neil aimugi, kuidas Jumala kohtutund neil lausa peakohal ripub. Kui Aabrahamil olnuks võimalus minna ja neile sellest rääkida, kas nad oleksid teda kuulda võtnud?
Aabraham näeb vaimus selle linna kohutavat saatust. Ta saab eesõiguse selle eest kosta, sest tal on kahju inimestest, kes pole milleski süüdi. Kui Jumal halastaks, jääksid elama ka teised, kes patused, ja saaksid võimaluse meelt parandada. Esimest korda tuleb Piiblis esile kahjutunne hukatusele määratud hingede pärast. Kristlastele on just see mõte saanud misjonitöö aluseks.
Aabrahamil on julgust kosta linnatäie patuste inimeste eest, kelle patud temas tõenäoliselt vastikust tekitavad ja ta teeb seda siiski. Tuleme korraks meie aega ja mõtleme ennast Aabrahami asemele. Kas mina oleksin valmis kostma oma ligimese eest? Küllap me kostame, kui tegemist on meile lähedase inimesega või inimesega, kes meile otseselt kasulik ja juhul, kui meid ennast miski seejuures ei ähvarda.
Aga kui on tegemist mingi muu olukorraga, vaevalt küll. Me oleme muutunud nii laisaks ja mugavaks, hoolime vaid enese heaolust, et ei hakka isegi proovima. Üks inimene ees või taga, peaasi kui minul on hea olla!
Üks inimene ei kartnud kosta terve maailma patuste eest. Ta ei hoolinud kannatustest ja surmast. See inimene oli Jeesus Kristus.
Elus on tihtipeale nõnda, et  jõulised isikud on need, kes silma paistavad. Nad sammuvad läbi elu rind ees ja astuvad hoolimatult peale kõigile neile, kes peaksid jalgu jääma. Nad ei muretse sellepärast, kas nende elu ja tegevus on kooskõlas Jumala tahtega.
Seal kõrval on ka teised, kes sageli varju jäävad. Need on inimesed, kes teevad vaikselt oma tööd ja arvestavad Jumala tahtega. Ühiskond neid ei hinda, peaaegu ei märkagi neid. Aabrahamil on mure viimaste pärast. Ta kardab ülekohut, mis neile võib osaks langeda, kui Jumal patuseid nuhtlema asub. Ennem on ta valmis nägema, kuidas koos viiekümne õigega ka kõik teised pääsevad, kui et kõik otsa leiavad.
Olgugi pühakiri tulvil õigete ägamisest, kes ootavad, et Issand ometi teeks kord õelate võidutsemisele lõpu, on kindel, et kord võetakse nende palveid kuulda. Meie ei pea kartma, et Jumal ei suuda vahet teha õela ja patuse vahel. Tarvis on vaid Jumalat usaldada.
Küllap oli Issandal tahe Soodomat siiski säästa, miks ta muidu laseb Aabrahamil endaga kaubelda. Siiski ei saa Aabraham seda, mida ta palub. Kümme on viimane arv, mis ta välja käib, ning kuuldes, et seal kümmetki õiget pole, ei julge ta enam edasi pakkuda.
Neli inimest pääseb Soodoma hukust, aga see ei sünni mitte tänu Aabrahamile. Aabraham lakkas palumast ja Jumal lõpetas andmise, kuid ometi oli ta armuline, päästes sellest linnast neli inimest, nende hulgas ühe õige – Aabrahami vennapoja Loti. Loti naist ja tütreid ei saa kahjuks õigeteks lugeda, lähtudes edasistest sündmustest.
Üks vana mees seisis kord kõrgendikul, millelt paistis üks patune linn. Mehe süda oli tulvil kaastundest inimeste vastu, kes selles linnas elasid ega aimanudki oma saatust. Tal on neist kahju, olgugi et nad on talle võõrad ja  elanud Jumala tahte vastast elu. Siinkohal algab ajastu, kus inimene teise pärast muret tunneb ja seda muret Jumalaga jagama läheb.
Palve, mida Aabraham palub, on esimene eestpalve. Alguse saab õndsuse ajalugu, mille käigus Jeesus end Kolgatal ohvriks tõi kõikide pattude eest. Temal oli kahju kõikide pärast, seepärast kandis ta ära kõikide valu ja kannatused. Teda ei seganud, et tihti puuduvad need kümme õiget, kelle pärast Aabraham arvas olevat vajaliku Soodomat säästa.
Soodom hävis, sest sealt ei leitud vajalikku hulka õigeid. Aga meil on võimalik meelt parandada, et kord, kui meie Kuningas tuleb, tema riigile kõlbulikud olla.
Aamen.
Mehis Pupart,
Saarte praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)