Esileht » Arvamused » Arvamus »

Islami ühiskonna valamisest lääne vormi

02.02.2005 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Möödunud pühapäeval toimunud Iraagi esimeste formaalselt vabade, sisuliselt mitte-vabade valimiste järel võis lääne ajakirjandusest lugeda demokraatia võidust Iraagis. Iraak on lisaks Palestiina omavalitsusele ja Iisraelile kolmas Lähis-Ida riik, kus «eksisteerib ja areneb demokraatia». Väärtuste tasandil tähistavat see isegi läänelike väärtuste võitu fanaatiliste islami omade üle. Näiteks kirjutab Spiegel, et 30. jaanuar läheb ajalukku kui päev, mil enamus Iraagi elanikke käis valimas ning kuulutas seeläbi sõja usulisele fanatismile ja vägivallale. On väga küsitav, kas saab rääkida demokraatia sisulisest võidust või usufanatismi alistamisest.

Tõsi, formaalsete näitajate kohaselt (valimas käis umbes 60% Iraagi elanikest), olid valimised lääne näitajate kohaselt korralikul tasemel. Ka vormilisest küljest paistab Iraak juba lääne mudeli järgi demokratiseeruva riigi moodi välja – inimestel on sõnavabadus, vabadus kandideerida valimistel ja moodustada parteisid.

Sisulisest demokraatiast on olukord pehmelt öeldes väga kaugel: kandidaadid ja poliitilised parteid ei julgenud end reklaamida ega avalikke üritusi või kampaaniaid korraldada, valijatest suur osa ei tundnud neid, keda nad valisid, ning väiksem osa (kümned valijad) hukkusid enesetaputerroristide rünnakute läbi. Lisaks sellele on valituks osutunute elud ohus.

Valimised ei olnud võiduks ka usulise fanatismi üle. Tõsi, sunniitlikel terrorirühmitustel ei õnnestunud «valimisi nurja ajada», kuigi nende Iraagis olevad rühmitused ja ka Osama bin Laden olid kuulutanud usust taganenuteks kõik need, kes valimistest osa võtavad. Üldjoontes on sunniidi äärmuslased valimisi teoorias tavaliselt boikoteerinud, kuid praktikas mitte alati. Sama kehtib šiiitidest äärmuslaste kohta. Iraagi kontekstis tähendasid valimised selgelt sunniidi kogukonna mõjuvõimu seniolematut kaotust (araablastest sunniite on vähem kui viiendik elanikkonnast, kuid nemad on läbi ajaloo olnud Iraagi valitsevaks grupiks) ning šiiitide jaoks viimaste aastasadade lõikes pretsedenditut riigivõimu juurde jõudmise võimalust. Seega pole ime, et just šiiitide juht Ali al-Sistani oli oma üleskutses nimetanud neid, kes valimistest osa ei võta, uskmatuteks. Usuline fanatism ühelt poolt boikoteeris, teiselt poolt toetas valimisi.

Lääneriikidel paistab olevat süsteemne plaan suruda moslemid läänele harjumuspärasesse vormi. Iraagis tähendab see formaalset demokraatiat ehk demokraatlike protseduuride järgimist, kuigi isegi lääneriikide enda praktika on tõestanud, et usuliselt lõhestatud riikides (Holland, Belgia) proportsionaalne demokraatia ei toimi, vähemalt demokraatia alguspäevil. Prantsusmaal ja Saksamaal püütakse moslemikogukonnaga suhteid korraldada läbi neid kõiki hõlmava institutsiooni, mille vasteks kristlikus traditsioonis oleks kirik – ning mille kaudu saaks hierarhilisel moel korraldada kogu moslemi kogukonna elu. Nii saaks suhelda moslemi kogukonnaga nii, nagu ollakse harjutud suhtlema kristliku kirikuga.

Võõra vormi pealesurumine aga vaevalt sisulistest erinevustest tulenevat pinget leevendab.

Alar Kilp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)