Esileht » Arvamused » Arvamus »

Islami pealetung või islamifoobia?

21.09.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik14. septembril ETV saates «Vabariigi kodanikud» arutasid saatejuht Aarne Rannamäe ja neli stuudiokülalist – ajakirjanik Andrei Hvostov, õigusteadlane Lauri Mälksoo, suursaadik Mart Helme ja kaitseminister Jaak Aaviksoo – selle üle, mis ja kuidas on maailmas muutunud pärast üheksa aastat tagasi aset leidnud 11. septembri terrorirünnakuid.
Nukravõitu meeleoluga saatest jäi kõlama seisukoht, et islami pealetung ohustab tõsiselt Euroopat. Kui läänemaailm juba kaotanud pole – nii pearättide keeldu Prantsusmaal kui hiljutist konflikti Muhamedi karikatuuride üle Taanis võib ju ka mõista kui taganemislahingut pealetungi­va islami ees –, siis on vähemalt ülim aeg mõelda, kui kaua saab või üldse peaks sallima sallimatuid (sallimatust islamis, mis iganes see ka ei tähendaks).
Et Euroopa ühiskonnad vajavad kultuurilist ühtsust (homogeensust), ei kannatavat nad kasvavat vähemusreligiooni (islami näol) välja. Justkui kõik muslimid oleks ühe mütsiga löödud ning nende arvuline kasv iseenesest Euroopale suur probleem.
Lausmetsikuna kõlasid väited, et Lähis-Idas vohab islamifašism, kusagil Prantsusmaal ihaldavat kohalikud naised muslimitest mehi, kuna viimastel on väärtushinnangud rohkem paigas, ning kui islam Euroopas pole veel võitnud, siis võidab ta peagi nii ehk nii, mistõttu noortel inimestel oleks juba varakult kasulik õppida selgeks araabia keel ja omandada põhiteadmised islamimaailmast.
Kui kaitseminister Aaviksoo ja õigusteadlane Mälksoo püüdsid arutelus selliseid hirme vaigistada, osutati seevastu Euroopa suurlinnade multikultuursele tänavapildile, mis justkui enesestmõistetavalt ja piisavalt tõestab islami edukat pealetungi…
Meie ühiskonnas on asjad nii, nagu neist räägitakse. Kui mingit hirmu piisavalt kaua väljendada, kui seda väljendab järjest suurem hulk inimesi, siis on peagi üsna lihtne võtta seda omaks kui teadmist, mitte kui hirmu.
Inimene on ju võimeline kartma ka siis, kui kartuseks objektiivset või reaalset alust ei ole. Need, kes kardavad ämblikke, võivad karta ikka ja edasi, hoolimata teaduslikest uuringutest või ratsionaalsest reaalsustajust, mis seda hirmu ei toeta ega õigusta.
Kui kartusel on teatud määral alust, siis oleks hea püüda seda mitte üle võimendada. Näiteks mainiti «Vabariigi kodanike» saates, et islam on Ameerika Ühendriikides juba suuruselt teine religioon. Selline väide lisab Euroopaga seotud hirmuleekidesse vaid õli juurde, kuid kas põhjendatult?
Islam oleks suuruselt teine religioon USAs juhul, kui muslimite arv muutuks seal suuremaks juudiusuliste arvust. Viimaseid on USA 300 miljoni elaniku seas ehk umbes 6–7 miljonit. Muslimite arvu peetakse USAs praegu veel väiksemaks, kuid ka siis oleks neid ühiskonnas umbes 2,5%. Kõige selle taustal ei ole ma kuulnud ameeriklasi väljendamas tõsist kartust, et seetõttu muutuks nende ühiskonnas arusaamised soorollidest patriarhaalseks või et neid ohustaks fašism ja genotsiid.
Saatest jäi aga mulje, et umbes samasugune hulk muslimeid Euroopat just nii ohustabki. Euroopa Liidus on erinevatel hinnangutel praegu muslimeid umbes 15 miljonit. Elanikkonna koguarvuga võrreldes mitte üle 3%. Milliseid ühiskonnavaenulikke hoiakuid, äärmuslikke käitumisi, millisel määral ja millistes Euroopas asuvate muslimite kogukondades on, tuleks kõigepealt tõestada, mitte pelgalt kõhutunde või üksikute meediauudiste pealt eeldada.
Kuvandid fašismi levikust, genotsiidi kordumisest või patriarhaalsete soorollide tagasitulekust Euroopa ühiskondadesse pelgalt muslimikogukonna kasvu tulemusena panevad seetõttu õlgu kehitama. Ei oskagi öelda midagi enamat kui kellegi ämblikukartuse kohta.
Küll aga teeb ettevaatlikuks ja paneb mõtlema see, kuidas antud juhul «ämblikust» räägitakse. Üksikud äärmuslikud näited kipuvad kujundama kuvandit kogu islami kultuuriruumist ja usutraditsioonist. Emotsionaalselt laetud aruteludes otsitakse lisanduvat õli tulle üksikutest negatiivsetest näidetest, mis on tihti pärit väljastpoolt Euroopat või kaugest ajaloost.
Hirm mobiliseerib inimesi, on poliitikas väga oluline vahend ning ületab tänases meedias uudiskünnist palju kindlamalt kui kaine ja realistlik arutelu. Sellest, kuidas me räägime ja mida me ette kujutame, sõltub, kuidas «ämblik» meie jaoks on. Ämbliku eelis muslimiga võrreldes on selles, et ämblikku kartev inimene enamasti teab üsna hästi, mil määral tema kartusel pole reaalset alust.


Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)