Esileht » Teemad » Eesti Vabariik 90 »

Iseseisvuse teatepulk

05.03.2008 | | Rubriik: Eesti Vabariik 90

Variser on alati silmakirjateener. Petlik. Salgaja. Ei maksa aga salata, et inimese elus on 90 aastat ammugi raugaiga. Kreutzwald nimetas ennast vanaraugaks juba 72selt.

Riigi ajaloo kohta ei ütle 90 aastat õieti midagi. Riik peab olema iseseisev võimalikult kaua juba loomu poolest, numbrite ümarusest küsimata. Kuid riik ei tohi olla rauk.
Need kirikuõpetajad, keda mina olen isiklikumalt tundnud, olid meie tutvuse või sõpruse sündides Kreutzwaldi järgi kõik raugad. Tähestiku järgi Herbert Kuurme (1911–2005), Herbert Leopold Stillverk (1912–1983), Otto Tallinn (1914–1995), Harald Tammur (1917–2001) ja Valter Vaasa (1915–2006). Ometi olid nad kõik töös ega suhelnud minuga sugugi hüvastijätuks. Ükski polnud resigneerunud ega pidanud surmaga läbirääkimisi. Lahtiräägitult see tähendab, et nad teadsid teatepulga edasiandmist, ent ei pillanud seda pulka käest.
Probleem ise, vaimne jätkusuutlikkus, pole aga põrmugi episoodiline. Eesti Maaülikooli rektori inaugureerimisel pidas Mait Klaassen kõne, mis lõppes sõnaga dixi (olen kõnelnud – toim). Kõnet läbi mõeldes tekkis tal mõte, justkui oleks ladina keelt vaja rohkem kui see sõnakene. Miks mitte, Mait Klaasseni õpetaja histoloogias, professor Julius Tehver (1900–1990) oli vähemalt kuuskeelne.
Korraga oligi rektori kabinetis mitu teatmeteost ladinakeelsete tarkuslausete kohta. Jäi siiski nii, et jääb ainult dixi, sest vastsel rektoril ei sobi öelda ut desint vires, tamen est laudanda voluntas (kuigi puudub jõud, on ometi kiiduväärt tahtmine – toim) või jälle feci quod potui, faciant meliora potentes (tegin (kõik), mis ma suutsin, tehku paremini need, kes suudavad – toim).
Tegi kurvaks, kui juba pärastpoole küsis mitugi õppejõudu, mida sõna dixi tähendab. Kui suur peaks olema see ladina keele miinimum, mida Eesti Vabariigi haritlasest kodanik peaks valdama? Kas üks sõna või üks lause? Jättes selle miinimumi ära – mida me veel kärbime? Kui kärbime, siis mis jääb teatepulgast üldse alles?
Olgu tunnistatud, et näiteks praost Otto Tallinnaga me sedalaadi küsimusi ei arutanud. Talle ja ta ametivendadele oli selge, et teatepulka ei tohi jätta enda kätte, kuid samavõrd ei tahtnud nad ka seda, et pulk kukuks käest või et järgmise ruttaja käsi oleks nõrk. See oli aga arusaamine asjast pigem vaikimisi kui direktiivsel moel. Võib-olla tuleb praegu olla ses suhtes direktiivsem. Miks?
Lähemas tulevikus on eestlastel tähistada mitu olulist juubelit. Juba 2009 möödub sajand Eesti Rahva Muuseumi asutamisest. Aastal 2013 saab täis sada aastat Estonia teatrimaja ehitamisest. Eesti Rahva Muuseumil on kaks algharu.
Üks on praeguse Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu ehk eesti rahvusraamatukogu selle sõna ajaloolises mõttes. Tema arendajaks oli Oskar Kallas, keda oluliselt toetas Villem Reiman. Teine on Jakob Hurda kogutud rahvaluulepärand, millele lisandub teiste ja järgmiste töö. Estonia teatrimaja on jällegi tõend kokkuhoidmisest, ühise tahtmise vili.
Need on küll väga ilusad sõnad, ent samas äärmiselt praktilise tähendusega. Millal me jõuame nii kaugele, et meil oleks käepärast võtta kas või ainukenegi algupärane raamat omaenese ajalooliste eelkäijate kohta, igaühest eraldi? Ma ei mõtle voldikuid, mis pole miinimum. Ma mõtlen miinimumi, mida tundmata pole ülikooli asja. Näiteks biograafiaid meie presidentide kohta samas formaadis nagu Priit Rohtmetsa «Rektor Johan Kõpp» (2007, 144 lk).
Võrdluseks: päikesekuninga ehk Suure Louis’ XIV (1638–1715) epohhi kohta on eestikeelsel lugejal kasutada rohkem kui tosinkond tõlget ja ükski neist pole õhuke. Me ei saa aga õpetada Eesti ajalugu Prantsusmaa kaudu! Näikse, nagu oleksid meile sugenenud uued vaimsed võlad, sest kui rahuldavat vastust andvat raamatut ei ole, siis lohutavast raamatust ei piisa.
Muidugi ei ole targa raamatu kirjutamine kerge. Mõelgem näiteks Jakob Hurdast. Rudolf Põldmäe (1908–1988) hakkas materjalidega tema kohta tööle umbes 1942. Olnud hiljem vangis ja tagakiusatu ning pidanud teenima leiba sootuks teiste ainetega, jõudis ta raamatuni «Noor Jakob Hurt» alles 1988, peaaegu pimeda mehena, keda aitas Kristi Metste. Tolle raamatuni kulus 46 aastat. Mart Laari «Raamat Jakob Hurdast» ilmus 1995. See, tookord juba endise peaministri magistritöö, on kirjutatud aastatel 1986–1995. Peajooned on käes, kuid neid jooni on vaja palju rohkem kui mõne raamatu jagu.
Vaimseid võlgu ei saa kustutada nagu rahakaotust. Iseseisvust ei ole, kui teatepulk läheb kaotsi.

Peeter Olesk 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)