Isekas nisuiva ei kanna vilja

Mulle tundub, et kristliku elu peamine takistus ei ole ammu enam ateism, vaid lihtlabane isekus. „Elan kuidas tahan ja see pole teiste asi“ ei liida kogukonda ega kogudust. Seega, kui keegi tahaks kogudust lõhkuda ja hävitada, siis tuleks tal kultiveerida isekust ja enesekesksust ning nõuda endale õigusi – ükskõik milliseid. Elu, mis keerleb iseenda, oma vajaduste ja eripärade, oma soovide ja unistuste ümber, on mässitud saatanlikku võrku, kus alandlikkus ja enese ohverdamine ei tule enam kõne alla. Mineviku haavad on pärmiks, mille peal endasse sulgunud mõtteviis aina kasvab ja areneb. 

Oleme Kristuse kannatusnädalas ja kantslites räägitakse armastusest, mis on avalikuks saanud meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Tema andis iseenda. Ta andis kõik. Armastus sai avalikuks selles, et Jumal läkitas oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. 

Apostel ütleb, et „armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi“. 

See, mis hääbus, ei olnud armastus. See, mis mäletas halba, ei olnud armastus. See, mis ei rõõmustanud tõe üle, polnud armastus. Tagantjärele selgub, mis oli ja mis polnud. Käesolevas hetkes käitub armastus tihti varjatult – me saame osa tema viljadest, kuid tegija jääb märkamata. Oma varjatuses on armastus haavatav, kuna igaüks võib ehtida ennast armastuse aupaistega. 

Oi, mida kõike on armastuseks peetud! Kahjuks suur osa sellest ei sisalda ohvrimeelsust ega loobumist, vaid pigem saamahimu, tähelepanu- ja naudingujanu. Juhtub sedagi, et kui mõni suur tahtmine jäi saamata, siis kurdetakse, et ei lubatud armastada. No see ei ole küll armastus, mida keelata saab! Kes saanuks keelata Jumala Poega ristile minemast!? 

Isekus rikub kõik. Ei ole head ega ilusat, mida vanakuri pahupidi pöörata ei püüaks, ega vagadust, millest sarviline ei üritaks teha ebajumalateenistust. Isegi vaskmao, mille Mooses Jumala enese sõna peale valmistas, pidi kuningas Hiskija hävitama kui ebajumala. Ebajumal võib saada millest iganes, olgu või kõige pühamatest toimingutest. 

Patuse maailma häda ja viletsuse hulka kuulub seegi, et ligimese teenimisest, hoolimisest ja armastusest kõnelejad võivad osutuda silmakirjalikeks seda ise aimamata. Sama kurvalt võib minna ka õigusenõudjate ja tõekuulutajatega. 

Nüüdsel ajal on tihti kõneldud liberaalsusest ja konservatiivsusest, kuid need sõnad ei kirjelda erimeelsuste sisu. Vabadus on kaunis asi – nii meeldiks mul eeldada, kuid tegelikkuses sõltub hinnang vabadusele sellest, mille jaoks vabadust kasutatakse. Liberaalsus taotleb õilist eesmärki, kuid inimese patune loomus, tema isekus pöörab selle pahupidi, teinekord lausa perverssel moel. 

Sama on lugu konservatiivsusega. Alalhoidlikkus on hea, kui hoiame alal seda, mis on Jumala tahte kohane. Selge see, et mõistlik on toetuda elus kindlale alusele. Kõik muutub paraku hetkel, mil mängu astub isekus. Siis muutub ka kõige kaunim konservatiiv upsakaks süüdistajaks ja näpuga näitajaks, sarkastiliste märkuste lennutajaks. Tõde ilma armastuseta on liiga vali. Tõega on võimalik teine inimene ka maha lüüa. Luuletaja Peeter Sink on kirjutanud: „Käib pühak alandusmantlis, / pole eales vali ja kõrk. / Ei aita su jutlused kantslis – / meel teeniv on kristlase märk.“ 

Isekus on armastuse vastand. Armastus ei pea paljuks loobuda oma tahtmisest ja anda ära iseend, seevastu isekus, see enesekeskne mõtteviis, mõistab rõõmustada vaid saamise üle. Püüda kokku panna armastus ja isekus on sama hea kui kokku liita pluss ja miinus – tulemus on null. 

Pühapäevane kogudus on selle ilmekas näide. Seni, kuni usk lähtub isekaist eeldusist, käib kogudus kaduviku teed. Liiga palju on neid, kes tulevad kirikusse üksnes siis, kui neile endale on seda tarvis, hoopis vähem tullakse põhjusel, et minu tulemist on vaja kogudusele. 

Oli aeg, mil välised asja-

olud – hobuvanker ja porised teed – sundisid naabreid olema üks kogukond. Tänapäeval on kõigil võimalus valida ise endale meelepärane kogukond, kuuluda siia või sinna kogudusse. Võime ühisosa leida silmapiiritaguste mõttekaaslastega, samas oma üleaedse nimegi teadmata. 

Mistahes väliseid olusid võib Jumal siiski õnnistada ja lasta tulla meile heaks, kui meie südant täidab armastus Jumala ja ligimese vastu. Kui aga meie elu suunavaks salajõuks on isekus, siis varem või hiljem olemegi vaid ise, ei muud. Selleks, et nisuiva kannaks palju vilja, peab ta siiski mullasse langema ja surema. 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist