Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ise, aga mitte üksinda

17.08.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Laupäeval on taasiseseisvumise aastapäev. See on päev, mil võime olla rõõmsad ja tänulikud. Et meie rõõm ja tänulikkus oleksid kohased – et meie pilgud ei koonduks asjakohatult iseenda suutmisele ja vägevusele –, on põhjust küsida, kui tähtsad on ise seismise jaoks teised.
Kui laps teeb esimesi samme põrandal või kõnes, proovib ta takerdumisel ikka ja uuesti. Ta teeb seda ise, aga mitte üksinda. Temaga on lähedaste julgustav sõna ja hoolitsev pilk. Sõna ja pilk kannavad usaldust ja mõistmist, sõna ja pilgu najal õpib ta eristama iseennast ja teisi. Lõimitud sõnasse ja põimitud pilku, tegutseb ta ise – mitte üksinda. Ta tegutseb tänu teistele ja koos teistega.
Vanglate kaplaniteenistuses ootavad kaplanid ja vabatahtlikud iga kinnipeetava puhul «taasiseseisvumise päeva». Nad töötavad selle nimel, et vanglasse jõudnu võiks taas ise seista ja sammuda. Selleks peab kinnipeetav aga mõistma fundamentaalset tõsiasja, et «ise» saab inimene olla vaid tänu teistele ja koos teistega. «Ise» saab inimene olla vaid usalduslikes ja hoolivates suhetes, üksteist märgates, hoides ja aidates. Inimene ei ole kass, kes kukkudes – looduse jõul – käppadele maandub. Et taas ise seista, vajab inimene tervendavat sõna ja pilku, vajab kedagi, kes temast hoolib ja teda inimesena tunnustab.
On see aga tähtis? Kas vanglas viibija või sealt vabanenu on üldse julgustava sõna ja hoolitseva pilgu vääriline? On ta selle mingilgi moel ära teeninud? Milleks üldse aidata? – Kui räägitakse vanglast ja vangidest, võib hääles kuulda tihti lootusetust, resignatsiooni, tõrjuvat eemaldumist. Siis võib aidata, kui mõistame: mida rohkem on Eestis «iseseisvaid» kodanikke, seda inimlikum ja turvalisem on meie elukeskkond ning tugevam ja iseseisvam meie riik.
Veelgi enam aitab, kui mõistame: iga julgustav sõna ja hoolitsev pilk eksinud ja katkisele inimesele on osa meie enda inimlikkusest. Kui hoolimine, halastus ja andestus on meie elu osa, on elu inimlikum, tundlikum, elusam. Ning viimselt aitab, kui mõistame: armastus sünnib – ja sunnib. Siis ei küsi me enam põhjendust või seletust, vaid armastus ise viib meid katkise ja kadunu juurde, pilk vaid temal ja tema olukorral. See on südame loogika – imetabane sund, milles oleme ometi «ise» ja vabad.
Inimliku eksimise ja kurjuse vormid tunduvad aga tihti piiramatud. Nii on resignatsioonil, ükskõiksusel ja tõrjuval eemaldumisel – või ka enesepetlikul moralismil – küllalt igapäevast toitu. Kust saab aga toitu armastus? Kui armastus sünnib, on see Jumala loov ja lunastav arm. Töö vangidega toimub usus, et inimliku eksimise ja kurjuse piir on Jumala piiramatu, igat kadunud lammast otsiv ja haarav armastus. See armastus on meie kõigi – ka iga vangi! – väärikuse kõikumatu alus ja allikas. Ja seda armastust pole mitte keegi meist ära teeninud. See on teenimatu kingitus, nagu ka terve meie olemine ja elu. Selles armastuses seistes ja sellest ammutades võime ka meie armastada.    
Et suudaksime tõeliselt ise seista – seista armastuses! –, on meil vaja niisiis Jumala tervendavat sõna ja pilku. Neist haaratuna ja kantuna seame me oma samme ise, aga mitte üksinda.
Laupäeval täitub Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest kakskümmend aastat. Mõelgem siis ka sel puhul rõõmsa südame ja tänuliku meelega neile, kes ühel või teisel moel tegid – või jätkuvalt teevad – meie ise seismise võimalikuks. See panus võib olla väiksem või suurem, rohkem varjatud või selgelt nähtav.
Eelkõige tänagem aga taevast Isa – meie hümni viimase salmi sõnadega – kaitse ja rohke õnnistuse eest. Ja palugem, et Eesti võiks jätkuvalt olla ja areneda ise – aga mitte üksinda!

Johann-Christian Põder
,
vanglate peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)