Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Isad poegadega isekeskis

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Kilest veesõiduk valmis kolmveerand tunniga, sõita sai aga kauem. Foto: Toomas Nigola

«Kui oleks kutsutud lihtsalt perepäevadele, vaevalt et oleksin leidnud aega, suvel iga nädalavahetus arvel. Aga see mõte – ainult isad ja pojad või siis isad ja ristipojad, on juba midagi, millel on jumet: mehed omavahel, meeste jutud, tegemised, oma tempo,» ütleb Mihkel Tammepuu Tallinna Jaani kogudusest, Hugo (4) isa, koputades aeg-ajalt piipu.

Illimar ja Martin Toomet paadisõidumõnusid nautimas. Foto: Sten Luik
Ta elavad pruunid silmad kinnitavad edasist: niisugune laager sobib väga hästi, kus isad poegadega ühistegevuses meestevahelisi sidemeid loovad, kasvatavad ja tugevdavad, neid peaks aina enam olema.
Margus Pootsmaa Nõmme kogudusest, Joosepi (10) ja Naatani (8) isa, kel on ainsana au laagris kahe pojaga osaleda, on tõsiselt rahul, et selline info temani jõudis. «Isadel ja poegadel on omavahel eriline tunne, mida naisperega ei ole. Seda väärt tunnet saab siin ühiselt teadvustada, väärtustada, kasvatada. Tuleval aastal võtan kindlasti kaasa ka naabrimehe oma poegadega.»
Kui küsisin Joosepi ja Naatani käest, mis oli laagris nende jaoks kõige huvitavam, olid nad ühel nõul: reedehommikune laevaehitamine tarbekilest, ritvadest, paarist seljakotist, õhkpadjana kasutati kummimadratsit. Kulus kolmveerand tundi ja sai valmis kaks veesõidukit ning päris mitu korda sõideti Pilistvere paisjärvekese ühelt kaldalt teisele.
Midagi erilist polnudki
Pilistvere asub Eesti absoluutses geograafilises keskpunktis, kui arvesse võtta kaugeimad servad, lisaks tundus ka osalenud meestele, et selle paiga vaim, genius loci mängib kaasa nii heale enesetundele kui loovale vaimule. Küsimusele, mis siin laagris õieti toimus, mida mitte osalenule parima faktina edastada, vastas Margus Pootsmaa naerdes: «Parim oli just see, et midagi eriti ei toimunudki.»
Mihkel Tammepuu: «Polnud ülehooldamist, oli parajalt aega kõige jaoks, nii olemiseks kui ühistegevuseks, ja naistest pole tõenäoliselt keegi üldse mõelnudki, ei sõnagi juttu.»
Korralduskomitee liige diakon Rando Lillepa Pärnu praostkonnast oli võtnud kaasa ristipoja Girmo (14), sest oma pojal polnud aega. Rando Lillepa arvas, et koht laagriks on erakordselt sobiv ja kõik 26 osalejat vaimulikest küberneetikuini on omavahel sobinud, mõistnud väga hästi üldist vaimu.
Moodsas elus
Tänapäeval on ju enamasti nii, et ameti isalt pojale edasiandmine on raskendatud. Isa lahkub hommikul kuhugi, portfell või arvuti käes, tuleb õhtul, väsinud, sööb, vaatab telerit, aga mida ta siis päev otsa teeb, jääb pojale kauaks arusaamatuks. Nii kaob konkreetse oskuse edasiandmine ja ühistegevuses olek. Sest tihti nõuab isa töö poja kasvamist vaat et täisealiseks enne, kui ta seda mõistma hakkab.
Eranditult kõigil laagrimeestel olid kaasas pussnoad, nendega meisterdati männikoorest laevukesi, mõnele pisemale oli see huvitav avastus, kuid tegelikult on ühine laeva või muu ehitamine vaid hea ettekääne midagi pojaga koos teha.
Omavahel piisavalt suhelda
Rando Lillepa jaoks oli üks parimaid mälestusi laagrist isade omavaheline meestejutu-ring, kus pealtnäha hargnes jutulõng katkeliselt ja suvaliselt, kuid tegelikult ikkagi räägiti teemadel, mis kõiki tänapäeva isasid puudutavad: näiteks kas kodutööd võiks taskurahaga tasustada või pole see siiski õige; kuidas reguleerida perekonnas suhteid jpm.
Reede õhtupoolel ehitati Lutsu «Kevadest» inspireeritult parve, millega ka sõita saaks. Lõunamaadel näeb iga päev sama liigutavat, sotsiaalselt tegusat pilti – 2-3 meest toimetavad kätega, 5-6 elavad vaimselt kaasa, nõu andes, kiites, laites, ergutades. Niipea, kui tekkis Tom Sawyeri planguvärvimise efekt – lase, ma ka! –, anti saag kohe kõigile soovijaile, vanust küsimata.
Memmekahäälne «issi, tule ja kiiguta mind» pandi meeste viisi paika, ehkki kiigutamine külakiigel käis pidevalt. Ka ujuti korduvalt, ehkki veesooja oli 18 kraadi.
Laagris olid pisipoiste tegevusi juhendamas siiski ka neli vabatahtlikku tüdrukut. Liis (14) ja Teele (16) Püha Vaimu kogudusest LNÜ vahendusel ütlesid, et neil on tore ja huvitav, kuid nad abistavad vaid siis, kui ekstra palutakse.
Et laager on jätkusuutlik, selles on osalejad nüüd juba kindlad ja ka laagrivanem, Märjamaa õpetaja Illimar Toomet, kel samuti poeg Martin (5) kaasas oli. Jääb aruteluks, kuidas seda aegsasti kõigile tullasoovijaile teada anda ning kui tihe side peaks laagrisse tulla tahtval ristiisal oma ristipojaga eelnevalt olema.

Juune Holvandus

Idee autor Heiki Pietilä:
Minul isiklikult on sügav kogemus: olin oma tookord seitsmeaastase pojaga Lapimaal matkal, käisime jalgsi üsna pika maa läbi tundru. Oli kevad, paiguti lumi veel maas ja ojad paisunud jõgedeks. Hetkel, mil istusime pojaga inimasustusest kaugel lõkke ääres, ja ta väsinud pea vajus mu rinnale, tundsin valusalt vastutust: ma vastutan täiesti, ainukesena tema eest praegu ja üleüldse. Nii ka voolavatest jõgedest läbi sammudes, minul vesi kubemeni, kott seljas, poeg kõvasti kätega kaela ümbert haaranud, tundsin, kui väga ma ei tohi teha ainsatki vale liigutust, muidu oleme mõlemad allavoolu kadunud. Terve selle nädala ei kohanud me ühtki inimest.
Nüüd on poeg 34aastane ja me mõlemad teame, kuidas see kogemus meid kogu eluks liitis. Iga kord, kui erimeelsus õhku kerkib, mõtleme me sama mõtet: kas tüli alustamine ikka on seda väärt?