Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Isa oskab kõike

09.11.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Hakkasin sadamas paati kai äärde kinnitama ja nägin väikest poissi oma õega kai peal istumas. Varsti märkasin, et poisil oli õngenöör käes. Maailm näeks välja hoopis teistsugune, kui otsustajateks oleks mehed, kes on elanud oma laste kõrval. Foto: Ulla LembergLähemale jõudes nägin ka pisaraid poisi palgel voolamas. Küsisin, mis tal mureks, ja kuulsin, et õngekonks oli jäänud kinni kuskile kai palkide vahele. Sellest siis kurvastus.
Pakkusin abi, aga poiss ütles nutuhäälega: «Isa oskab aidata, õde läks teda kutsuma!» Varsti ilmus kaile oodatud isa. Ütlesin poisile: «Sealt ta tuleb, maailma kõige osavam inimene!» Selle peale kostis isa: «Jah, ma kuulsin, mis te rääkisite – nüüd on küll närv sees!»
Isa oskab kõike. Vähemalt tema poeg arvab nii, vähemalt teatud aja. Isadel ja poegadel on side, saladus, millest teised osa ei saa. Ka emadel ja tütardel, emadel ja poegadel ning isadel ja tütardel on omavahelised tähtsad asjad, aga kõige rohkem ohus tundub olevat just isa ja poja saladus – east sõltumata.
Ühine tegevus seob
Arvan, et see on vähemalt osaliselt tingitud praegusest eluviisist, mis pakub isadele vähe (kui üldse) võimalusi anda poegadele edasi teadmisi ja kogemusi oma põhiülesandest. Selge see, et agraarühiskonnas ning ka enne seda õppisid pojad isade käest oma töö ja ülesanded. Mehe põhiülesanne ju on kaitsta ja kindlustada oma pere turvalisus ning toita perekonda.
Emade ja tütarde vahel läheb oskuste-teadmiste edasiandmine ladusamalt, sest naise ülesanded perekonnas ei ole nii palju muutunud kui mehel. Milline isa saab tänapäeval võtta oma poja tööle kaasa ja näidata, mis ta seal teeb? Ja kui saabki, siis paljukest on neid poisse, kellel on siiski võimalik ka aru saada sellest, mida isa ometi tööl teeb? Poegade ja isade side on ka siin ohus.
Olen veendunud, et kui elu piisavalt lihtsustada, leiab ka viisi, kuidas isa saab ja oskab olla isa, ning pojal on võimalus õppida midagi mehe põhiülesannetest. Säärane lihtsustamine võib toimuda näiteks isade ja poegade ühises laagris.
Olen olnud laagrites, kus programm põhineb kolmel väga lihtsal asjal: poegade ja isade tegevus, poegade tegevus ja isade tegevus. Kui lisada sellele veel ühised söömaajad ja õhtuprogrammid, ongi päev täis askeldamist ja tegevust.
Isade ja poegade ühine tegevus on, lähtuvalt laagriolukorrast, tavaliselt mingisugune nikerdamine, kätega tegemine. Koos toimetades saavad omavahel justkui kogemata räägitud nii mõnedki tähtsad jutud. Ja kui veel ka vanaisa peaks kohal olema, siis …
Tugev side elab kriisid üle
Poegade tegevus laagris on laagri «vanemate vendade ja õdede» poolt juhitud mängud. Mitmesugustel mängudel on poegade tegevuses väga tähtis roll. Vajadusel jagatakse poisid vanuse järgi rühmadesse ning nõnda jagub igaühele huvitavat tegevust.
Isade tegevus põhineb omavahelisel vestlusel ja arutelul erinevate teemade üle koos eestvedajaga. Kunagi ei ole ette teada, mis jutuks tuleb – see sõltub laagris osalejatest.
Kas sedavõrd lihtsate asjadega võib kuidagi lahendada probleemi, millest alguses juttu oli? Jah, võib küll, seda kinnitavad paljud head kogemused! See tundub liiga lihtne, et tõsi olla, aga kõik probleemid ei vaja keerulist lahendust. Isade ja poegade vaheline asi vajab eelkõige ühist aega ja avatust.
Minu enda kogemustes leidub üks nädal, mil matkasime koos tol ajal kaheksa-aastase pojaga Lapimaal. Nende päevade vältel toimus midagi, mis on aidanud meil üle elada kõik murdeea ja varase täiskasvanuea kriisid. Hiljem oleme koos avastanud, et ka kõige pingelisemates olukordades oleme endamisi meenutanud sellel retkel kogetut ja tõdenud, et see kriis ei vääri Lapimaal tekkinud sideme tühistamist.
Ah, et kuidas selle väikse kalamehega lõpuks läks? Tema isa muidugi oskas õngekonksu kai palkide küljest lahti saada ning nad läksid käsikäes oma paati. Isegi selja tagant oli näha, kui õnnelik ja uhke väike poiss oma isa üle oli. Arvan, et ka isa oli enda üle uhke.
Heikki «Panda» Pietilä

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)