Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Isa Christoph Wrembek: tähtsaim on juurdumine Kristuses

15.09.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Jaanuaris 80aastaseks saav 30 aastat Eestis tegutsenud jesuiidist preester Christoph Wrembek ühendab harvaesinevalt traditsioonide austamise ja piiride ületamise.

Katoliku kiriku jesuiidist preester Christoph Wrembek jõudis 30 aastat tagasi mõned päevad enne kolmandat adventi esimest korda Eestisse. Tallinna lennujaama hallis põles vaid üks lamp ja ta ei teadnud, miks ta siia pidi tulema.

Sellisest tohuvabohust sai alguse isa Christophi suhe Maarjamaaga ja üllataval kombel on see kestnud 30 aastat. Isa Christoph, kes on olnud Berliinis tudengite preester, Hollywoodis filmitegija ja üle 30 aasta preestrite hingehoidja, näeb oma tegevust Eestis jesuiitide (ka paavst Franciscus on jesuiit) vana traditsiooni, mis algas 1523, jätkus 1923, edasiviijana, n-ö kolmanda lainena.

Nende aastate jooksul on ta koos kohalike mõttekaaslastega asutanud Johannes Esto Ühingu, mis on kirjastanud üle 130 raamatu ja teinud sotsiaaltööd, näiteks on Tartus tegutsenud ema ja lapse varjupaik ja naiste varjupaik. Tema initsiatiivil algasid 30 aastat tagasi Ignatiuse vaimulikud harjutused, kus on osalenud pea 500 inimest. Selleks kerkis Johannes Cimmermanni Altmõisa Seltsi initsiatiivil Läänemaale Altmõisa külalistemaja.

Harjutajate seas on tihti ka luterlasi, sageli vaimulikkegi. On miski, mis ikka ja jälle paneb tagasi pöörduma isa Christophi vahendatud sügava jumalatunnetuse ja piiblitundmise juurde. Vaatamata esmapilgul rangele välisele olemisele on isake oma mahedal viisil juurutanud kristlike meditatsioonide ehk – nagu ta ise ütleb – vaatluste kaudu Kristust eestlaste südamesse. Ta annab oma aja ja vaimuliku kogemuse, et Kristuse lähedus kasvaks, et Jumal võiks oma emalikus isalikkuses siin ääremaal tegutseda. Tema vaadetes ja tunnetuses ühendub teaduspõhine maailmapilt sügava müstilise religioosse tunnetusega, mis ei muutu läägeks ega mõistuse ülistamiseks ning on väheesinev üheaegne traditsioonide austamine ja piiride ületamine.

Lisaks tõsiasjale, et Ignatiuse vaimulikud harjutused on Eestis toimunud 30 korda (29 korda neist juhendas isa Christoph), saab isa Christoph jaanuaris 80aastaseks ja on kuulunud 60 aastat jesuiitide ordusse ning olnud 50 aastat preester. Seega põhjusi intervjuuks on rohkem kui üks. Pärast äsja lõppenud seitsmepäevast retriiti istume koos isa Christophi ja lahkelt tõlgiks tulnud Meeli Lokiga Altmõisa külalistemajas, et kuulata isa Christophi mõtteid elust, harjutustest ja igavikust.

Kuidas jõudsite vaimuliku kutsumuse avastamiseni?

Algus on peres, kus elati mõistlikku katoliiklikku elu ja kus kasvasin usuelu praktikasse. Olin lapsena ministrant ja käisin pidevalt kirikus. Altaris olemine eelvormis mind. Võtsin seda, mida seal pühitseti, väga tõsiselt. Minu neli aastat noorem vend ütles kord, et tahab misjonäriks saada, sest luges raamatut leepra-misjonäridest. See ütlemine, mis toimus umbes 2,5 aastat enne abituuriumi, jäi minu sisse.

Ühel õhtul enne uinumist mõtlesin, et pean varsti valima elukutse. Meenus, mida vend oli ütelnud, ja kinnitasin endale, et minustki saab preester. Sellega oli asi otsustatud. Olin umbes 16–17 aastat vana siis. See polnud emotsionaalne otsus, pigem rahulik, kiire ja ümberlükkamatult kindel. Magasin rahulikult ja kui järgmisel hommikul ärkasin, siis meenus, et minust saab preester.

Rääkisin oma otsusest jesuiidist noortekaplaniga ja ta vastas rahulikult: „Ma ootasin seda juba pikka aega.“ (Naerab. K. L.) See vihastas, kuna lootsin, et ta puhtast rõõmust pikali kukub. Tema istus rahulikult. Protesti näitamiseks ütlesin, et võin ka abielluda. Jesuiit vastas jälle, et jah. Rääkisime veel veidi ja märkisin, et minust võiks jesuiit saada, ja ta vastas, et see oleks väga hea. Vastasin jälle protestimeelselt, et võiksin ka benediktiiniks hakata. Ta vastas, et jah, aga see poleks nii sobiv sulle. Olin siis 18aastane.

19aastaselt astusin jesuiitide ordusse. Kolmandal päeval pärast ordu noviitsiks saamist soovisin lahkuda, sest tundsin end võõrana. Novitsiaat asus Berliinis ja Berliinis elas ka minu perekond. Novitsiaati saabus noormees, kes soovis orduga liituda. Tahtsin talle lennujaama vastu sõita, kuna tundsin linna. Meister ütles, et sina jääd siia. See tundus mulle surmaotsusena, ma ei saanud enam ise valida. Õnneks mängisime sel päeval jalgpalli ja panin kogu oma viha mängu. Pärast tundsin end hästi ja rohkem selliseid kriise pole olnud. On küll olnud konflikte ülemustega, aga kriise, mis kutsumuse küsimärgi alla seadnuks, pole olnud.

30 aastat tagasi saabusite esmakordselt Eestimaale.

Ei teadnud Eestist ega jesuiitide ajaloost siin midagi. Sattusin siia paljude äraütlemiste, mittesoovimiste ja inimlike vigade tagajärjel ehk sündmused asetusid juba kaheksa aastat enne saabumist selliselt, et moodustus tee, mis mind siia juhtis.

Sain kirja ühelt ordu ülemalt Oslost, et juhendaksin Norras kahte kursust vaimulikke harjutusi. Keeldusin, ei soovinud tervet suve ohverdada. Hiljem mu südametunnistus ärkas ja 1988. aastal tegin selle topeltkursuse ning sealt kutsuti Rootsi. Jälle keeldusin, ent siiski 1991. aasta juunis tegin Stockholmis piiblinädala. Tagasilend Bremenisse tühistati ja kohalikud jesuiidid palusid õhtuse ingliskeelse missa pidada, kus kohtasin kulunud mantlis meest, kes ütles, et on Eestist ja et seal vajatakse selliseid laulvaid preestreid nagu mina. Tulge Eestisse! Ta andis mulle ka väikese pildikese nime ja telefoninumbriga.

Sõitsin Bremenisse ja unustasin juhtunu. Kui augusti lõpus kolisin Hannoveri, kukkus Piibli vahelt Eesti mehe antud paber. Üks numbritest oli Itaalia suunakoodiga. Puhtast uudishimust valisin numbri. Pärast esimest kutsungit vastati ja see oli katoliku preester Lõuna-Tiroolist (Alto Adige). Seletasin olukorda, kust numbri sain, ja rääkisin soovist, et pean Eestisse minema. Tema vastus oli, et jah, sõitke, ja seejärel pani ta toru ära.

Sellest hetkest hakkas asi mind huvitama. Kirjutasin isa Rein Õunapuule, et olen valmis tulema enne kolmandat adventi. Küsisin oma ülemustelt Roomas reisiks Eestisse loa. Nad imestasid, et mis mul sinna asja on. Vastasin, et mina ka ei tea, aga mind on sinna kutsutud. Järgnes rida kontaktiotsimisi Eestiga kirja ja telefoni teel, aga see ei õnnestunud. Mulle helistati tund pärast minu lennukile lahkumist, et öelda: ära tule, preestrit pole kohal. Neljapäeval enne kolmandat adventi maandusin Tallinnas.

Oli pime, räpane, kõik oli kuidagi juhuslik. Lennujaama hallis põles üks vana lamp ja vastuvõtja oli mees, kes oli mind Stockholmis Eestisse kutsunud. Mulle öeldi, et on parem, kui tagasi pöördud, sest preestrit pole kohal ja neil pole kohta, kuhu mind panna või pean hotelli minema. Olin kuulnud, et tol ajal mindi hotelli lifti kahe kohvriga, aga tuldi ilma nendeta sealt välja, ja keeldusin. Mind majutati ühe lastetoa narile. Tundsin end tol korral nagu rikas Ameerika onu Saksamaal pärast sõda.

Kolmandal advendil palus Väino Niitvägi mul Tallinna katedraalis jutlustada. Mäletan tollest korrast vaid seda, et kirikus tagaukse kõrval oli Eduard Profittlichi mälestustahvel, ja ütlesin jutlustades talle oma südames: „Eduard, me (jesuiidid) oleme tagasi Eestis.“

Millega jesuiidid eristuvad teiste ordude liikmetest?

Jesuiidid pole mungad: ei kanta mungarüüd ega elata kloostrites. Ignatius Loyola, meie ordu asutaja, tahtis, et läheme inimeste juurde, mitte et inimesed tuleksid kloostrisse. Peame teenima ka kiriku äärealadel ehk kõige keerulisemates piirkondades. Sellistes tingimustes pole ka võimalik iga päev püha missat pidada, ent meilt oodatakse, et oleksime sisemiselt sügavalt seotud Kristusega. Meie põhimõte on: kus iganes oleme, mida iganes teeme, pühitseme alati Jumala ligiolu.

Teie juhendatud vaimulikel harjutustel on käinud erinevate konfessioonide esindajad. Mis on eesti gruppide eripära võrreldes saksa omadega?

Saan kindlalt väita, et eestlased teevad harjutusi palju tõsisemalt ja kohal olevamalt kui keskmised Saksamaal osalejad. Mõnikord tahaksin Saksa katoliku preestritele öelda, et tulge Eestisse ja tehke harjutusi koos eestlastega ja siis näete erinevust. Ehk tuleneb see Saksamaa kõrgest elatustasemest. Läänemaades vaimne nivoo madaldub. Et ka preestrite hulgas päris suur hulk inimesi ei usu enam Jumalat, seda märkavad vähesed.

Vaimulike harjutuste teekonnal on olnud oluliseks kaasjuhendajaks isa Karl Wolf Šveitsist, kes on kaitsnud ka doktoritöö psühholoogias Jungi Instituudis. Täiendame teineteist väga hästi. Olen tänulik Eestist saadud piire ületavale oikumeenilisele kogemusele. Harjutustel läheme konfessiooni tasandilt sügavamale: oleme kõik otsijad, Jumala lapsed. See jõuab kunagi ka Saksamaale ja selline ongi meie kristlaste tulevik. Mõningad inimesed ka aimavad juba, et on vaja uut kirikut, uut teoloogiat, uut pastoraalse tegevuse viisi. Proovin harjutuste ja oma raamatute kaudu seda uut jumalapilti inimesteni viia. Kasutan tööriistana Piiblit ja Jeesuse isikut. Nende kaudu saab väga erinevaid inimesi haarata. Eestis on suhteliselt vähe teiste usundite järgijaid, aga olen valmis, et millalgi liituvad meie grupiga ka näiteks budistid. See saab olema uus väljakutse.

Kuidas saab inimene läheneda igavesele Jumalale? Mis on see meetod?

Kasutan sõna ’vaatlemine’, sõna ’meetod’ ei sobi siia. Teoloogiline taust on Jumala inimeseks saamine, inkarnatsioon. Jumal tuli mateeriasse, on inimesena viibinud kindlal ajal kindlates kohtades, kõneles, oli meiega koos. Proovin pühakirja, mis seda kirjeldab, tõlkida pildi keelde: juhtus midagi, mida tol ajal sai näha, kuulda ja puudutada. See abstraheeriti kirjalikku pilti, sõnasse. Selle kirjaliku sõna tahan uuesti avada, et inimene taas näeks ja kuuleks.

Ignatiuse harjutused on sisenemine kohtumisse elava Jeesusega. Jeesus polnud katoliiklane, evangeelne ega õigeusklik. Ta murdis läbi tolleaegse religiooni piiride suurde avarusse, mille leidis prohvetite juurest. See Jeesuse–Jesaja liin võimaldab praegugi konfessioonide piire ületada. Jeesus tahtis Jumala riiki, mitte ühte konkreetset kirikut. Jumala riik on kinkiv suhe, kõikide piiride ülene. Sellise Jeesuse kuulutamisega jõuab kõikide inimesteni. Julgen öelda, et Jumal on palju suurem kui kiriku-Jumal.

Mis on preestri ametis kõige olulisem?

Tähtsaim on vaimne juurdumine Kristuses. Veel enne koolitust ja teoloogiat. Enne vaimset juurdumist on veel midagi – et oleksid küps inimene. Euroopas võib näha, et noored mehed tulevad preestriks õppima, aga neil tundub olevat hirm olla inimene ja mees. Tulemus on midagi, mida tänapäeva inimesed ei võta enam tõsiselt.

Vajatakse küpseid inimesi. Muudaksin preestrite koolitust ja alustaksin täiskasvanute juurest. Tulijad võivad olla mehed ja naised. Ka abielupaarid. Seda ütlen katoliku preestrina.

Oluline on, et tulijad oleksid küpsed: elanud läbi oma elu kõrgpunkte ning sügavaid orge ja et neil oleks terve usk. Nende poole võiks piiskop pöörduda ja küsida, kas nad sooviksid olla rohkem kirikuga seotud. Neid tuleb ka pikema aja jooksul toetada.

Kuidas üles äratada n-ö magavat kogudust?

Meie usk on isik. Ideoloogiaga ei saa magavat kogudust äratada, mitte ka teoloogia ega raamatutega. Saab isikuga, kes elab Jeesuse vaimus: on inimeste jaoks olemas, läheb nende juurde koju, trööstib, aitab ning väikestes gruppides palvetab ja laulab nendega. See on pikkade aastate töö, mis vajab ka fantaasiat. Oluline on, et kogu tegevus oleks juurdunud Kristuses. Inimesed otsivad tänapäeval veenvaid isiksusi, eeskujusid. Peame isiksusena ennast andma inimeste teenistusse ja kuulutama Kristust, kellest oleme vaimustunud. Muidu ei tule asjast midagi välja.

Räägite tihti Maarja Magdaleenast ja olete temast kirjutanud peagi Saksamaal ilmuva kolmeosalise romaani. Miks on selle naise isiksus teid selliselt puudutanud?

Tema isiksus on puudutanud kogu meeste maailma aastatuhandeid. Sageli tehakse temast uusi filme ja kirjutatakse raamatuid. Jõudsin temani oma loengute ja harjutuste kaudu 20–30 aastat tagasi. Nägin naist, kelle kohta asjatundjad ütlesid, et see pole Maarja Magdaleena. Minu sisetunne ütles, et on. Töötasin aastate jooksul läbi temaatilise erialakirjanduse ja olin imestunud, kui avastasin, et on vähe asjalikke argumente, et see naine, keda mina nägin, ei ole Maarja Magdaleena. On doktoritöid, mis minu hinnangul annavad valeinfot tema isiku kohta.

Kirjutasin temast teoloogilise käsitluse 530 leheküljel, aga kuna ma pole teoloogiadoktorist professor, siis seda raamatut ei pandud tähele. Pole siiani kuulnud enda käsitlusele ühtegi tõsiselt võetavat vastulauset. Jõudsin ka järeldusele, et Maarja Magdaleena on kohal paljudes Piibli kirjakohtades, kus seda otseselt ei mainita, ja nii tekkis minu jaoks uus pilt evangeeliumist. Ta on pühakirjas naiste hulgas sama tähtsusega nagu Peetrus meeste seas. Romaanis kasutan kirjaniku vabadust, et täita need kohad, mida evangeeliumist ei leia, selle naise võimaliku tegutsemisega. See võib tänapäeva kirikus esile kutsuda imestust.

Milline on Jumal?

Jumal on inimeste poole pöördunud. Ta ei loobu. Ei esita tingimusi. Ta päästab igaühe ja vormib igaühe ümber: vahel on see valulik, aga kõik on tema lapsed. Jumal on emalik isa, kes kingib kõigile kõike enne kõike ja täiesti tasuta.

Mida kõneleb koroonaaeg Jumalast?

Ei midagi erilist. Paljudes teistes maades on igal aastal taifuunid, tõved, näljahädad ja sõjad. Oleme siin ära hellitatud, harjunud oma rikkusega ja šokeeritud, et on pandeemia. Kiriku ülesanne on alati olnud kõige vaesemate poole pöörduda. Kõik, mis mujal kohal oli, jõuab nüüd ka meieni … Oleme Jumala peale vihased, kui ei saa enam nii elada nagu varem. Arvan, et inimlikku mõõdet kasutades võib öelda, et Jumal kutsub meid mõistuse juurde.

Ütlesite harjutuste ajal, et kui kord taevasele pidusöögile kutse saame, siis peame oskama tantsida. Kuidas seda mõista?

Tantsimine kui sisemise rõõmu väljendus on Põhjamaades vähetuntud. Pühal Augustinusel on sõnum, et Jumal kutsub meid tantsima. Judaismis on tants suure rõõmu väljendus. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on see inimeste normaalne väljendusviis. Olen seda ütlemist kasutanud, et väljendada rõõmu. Minu eespool viidatud romaani esimese osa lõpus on sarnane pidu.

Kuidas suhtute teistesse maailmausunditesse?

Mul on palutud kirjutada raamat religioonide Jumalast. Ma teen seda, ent praegu pole ma veel selleks valmis. Johannes Paulus II andis sellele küsimusele ilusa vastuse. Katoliku kirikus on palju ordusid, sest Jumalale ühest ordust ei piisa, et oma tarkust ja ilu esitleda. Ta pidi selle laiali külvama üle paljude ordude. Ta tõstatas küsimuse, et võib-olla on sarnane loogika religioonidega: ühes religioonis ei suuda Jumal kogu oma armurikkust väljendada ja nii on tal paljusid vaja.

Isa Christoph, küsin teilt kui peagi 80aastaseks saavalt suure elukogemusega preestrilt: kas maailmal on lootust?

Jah, maailmal on lootust. Suur lootus. Jeesus ütleb väga ilusasti, et „olge julged: mina olen maailma ära võitnud!“ 

(Jh 16:33b) ja „armastage üksteist!“(Jh 15:17). Jeesus ei päästnud meid enne surma, vaid ta päästab meid surmast. Surm tuleb kindlasti ühel või teisel viisil. Kuidas, on ebaoluline. Peame üksteist armastama. See on see kinkiv suhe, kinkiv armastus.

Kätlin Liimets

Pildigalerii:

Ignatiuse vaimulikud harjutused on Eestis toimunud 30 aastat. Fotol viimane, augustis Läänemaal Altmõisa külalistemajas kogunenud harjutajate grupp pärast retriidi lõpujumalateenistust Ridala kirikus. 2 x Kätlin Liimets

Christoph Wrembek

Roomakatoliku preester, jesuiit

Sündinud 5. jaanuaril 1942 Saarimaal Wallerfangenis

1961. aastal astus jesuiitide ordusse

Ordineeritud 11.07.1971 Canisiuskirches Berliinis

Haridus: Müncheni jesuiitide ülikool – filosoofia (1963-1966)

Frankfurdi püha Georgi (St. Georgen) jesuiitide ülikool – teoloogia

Teenimine, töö: filmitöö Hollywoodis (1973–74), oli tudengite preester Berliinis (1974–82), sealt edasi preestrite hingehoidja Põhja-Saksamaal, Ignatiuse vaimulike harjutuste meister,

juhtinud piibliringe üle terve Saksamaa, Luxemburgis, Itaalias jm

Tegevus Eestis: juhendanud vaimulikke harjutusi, panustanud sotsiaaltöösse alates 1991, Johannes Esto Ühingu ja Johannes Cimmermanni Altmõisa Seltsi asutaja, Altmõisa külalistemaja rajaja

Tunnustus: Eesti Punase risti IV klassi teenetemärk

Raamatud: kirjutanud 13 teoloogilist raamatut, osa tõlgitud eesti keelde. Peagi ilmub Saksamaal kolmeosaline romaan Maarja Magdaleenast

Koduleht: https://wrembek.net/

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)