Esileht » Arvamused » Arvamus »

Iraagi kristlaste tulevik on ebaselge

09.04.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Iraagis elab 1,2 miljonit kristlast, kellest enamuse moodustavad nestoriaanlik ja kaldea kirik. Iraagi kristlik traditsioon sai alguse juba esimesel sajandil, kui apostel Toomas ristis assüürlaste kuninga Abgari. Kristlus sai hiljem veelgi olulisemaks, kui näiteks 7. sajandil oli valdavalt kristlik ka Kurdistan; tänaseks on kristlastest kurde alles vaid mõnikümmend tuhat. Assüüria-kaldea kristlased räägivad ainsatena tänases maailmas Jeesuse kõneldud aramea keelt, mis on kurdi kristlaste vaimulikuks keeleks.
Iraagi territooriumil arenenud nestoriaanlik kristlus lõi viiendal sajandil lahku läänekristlikust kirikust, osa neist, nn kaldea kirik liitus 16. sajandil roomakatoliku kirikuga, assüürlased jäid aga iseseisvaks kirikuks. Assüüria-kaldea kristlased elavad peamiselt Niinive ümbruses, kuid kurdide ülestõusude ja Iraani-Iraagi sõja tõttu on paljud neist emigreerunud või asunud elama linnadesse – peamiselt Bagdadi, kus arvatakse elavat pool miljonit kristlast, ja Iraagi lõunapoolse piiri lähedal asuvasse Basrasse (50 000 kristlast), kus domineerivad šiiidid.
Kahe tuhande aastase religioonide rahumeelse kooseksisteerimise traditsiooni tulemusena on tänases Iraagis oluline koht judaismil ja mitmel sünkretistlikul usuvoolul. Seda traditsiooni on rikkunud aga sõjad, genotsiid, kurdide ja šiiitide ülestõusud, mille tõttu elab täna väljaspool Iraaki 4 miljonit assüüria-kaldea kristlast.
Saddam Husseini võimu ajal pole kristlaste käsi käinud sugugi kõige halvemini. Kristlane Tariq Aziz on olnud Saddam Husseini valitsuse ja Baathi partei tipp-poliitik juba vähemalt veerand sajandit. Praegune asepeaminister Aziz oli 1980. aastal Iraagi välisminister. Üheks toona Iraani-Iraagi sõjale viinud sündmuseks oli šiiitide katse teha Azizile atendaat.
1991. aasta Lahesõja ajal tõusid šiiidid USA innustusel Saddami vastu üles, kuid USA jättis nad lõpuks abita ning tulemusena on viimase kümnendi jooksul Iraagis tapetud kümneid tuhaneid šiiite. Saddam on ületanud igasuguse piiri šiiitide kohtlemisel, kuid ta on hoidnud islami äärmuslased kontrolli all ning kristlaste oluliseks probleemiks pole olnud Huntingtoni «tsivilisatsioonide kokkupõrge» moslemitega, vaid pigem rahvuslikul tasandil suhted kurdidega ja Baathi partei liigne surve rõhutada araabia keelt ja identiteeti.
Arutelus tulevase Husseini-järgse Iraagi konstitutsiooni üle on nii kurdid kui šiiidid nõudnud selgemat viidet islamile ja šariaadile kui Iraagi õigusallikale, kui see on Saddami režiimis, kus praegune konstitutsioon näiteks üldse šariaadile ei viita.
Iraagi kristlaste tulevik on tume eelkõige kolmel põhjusel: suhted kristlaste ja moslemite vahel võivad pingestuda, kui Iraak muutub sisuliselt rohkem islamimaaks kui ta siiani on olnud; usuliste terminitega seostatud sõda võib põhjustada sõjajärgseid usuliselt motiveeritud konflikte Iraagis; kui Iraak saab demokraatlikuks, siis on vaid kuni 5% Iraagi elanikkonnast moodustavatel kristlastel küllalt vähe lootust riigi poliitikas senisel tasemel kaasa rääkida.
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)