Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Intervjuu emeriitõpetaja Jukka Yrjöläga

23.03.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Hetk väitekirja kaitsmisele järgnenud pidulikult koosviibimiselt (karonkka), mis traditsiooni kohaselt korraldatakse oponendi auks. Kolm kirikuloolast: oponent dr Riho Saard (vasakult), dr Jukka Yrjölä, dr Jouko Talonen. Kristel Engman

Mis on sinu väitekirja olulisim uurimistulemus?
Kahe maailmasõja vahelisel ajal valitses nii Soomes kui Eestis suur rahvuslik vaimustus, milles sisaldus soov arendada maa olusid parimal võimalikul moel ning ka sõprussuhete kaudu. Ajaloolistest põhjustest tingituna ei olnud Eesti ja Soome kirikute vahel varem otsesuhtlust. Suhted hakkasid vaikselt arenema 1920. aastate keskpaigast ja saavutasid oma tipu 1930. aastatel. Sidemed olid toona väga mitmekülgsed. Märkimisväärseimaks pean koostööd, mida tehti kristliku laste- ja noortetöö ning üliõpilaste vaheliste kontaktide edendamisel.

Millised olid suurimad erinevused 1920.–1930. aastatel meie kirikute vahel?
Soome ja Eesti kirikud olid enne suhete loomist väga erinevates positsioonides ja mitmes mõttes väga erinevad: soomlased olid rohkem mõjutatud Rootsist, eestlased aga baltisaksa mõjudest. Nii nagu Soome ja Eesti ajaloos on suuri erinevusi, oli see ka luterlike kirikute osas. Soome kirik oli rahvuslik ja iseseisev. Eesti luterlased kuulusid enne vaba rahvakiriku loomist baltisakslaste juhtimise all Vene evangeelsesse luterlikku kirikusse.
Erinevuseks oli ka see, et Soomes oli mitmeid aktiivseid äratusliikumisi, mille arengut ja tegevust mõjutasid karismaatilised ilmalikud liidrid. Eesti kirikus see nii ei olnud. Erinevused hakkasid tasanduma 1930. aastatel. Sel perioodil levis nii Soomes kui Eestis norralasest teoloogiadoktori Ole Hallesby (1879–1961) tegevusest lähtunud äratusliikumine.1
Liikumise mõjul arenesid suhted kristlike üliõpilasseltside ja seejärel ka koguduste noorterühmade vahel. Seda perioodi ilmestab hästi tõik, et Soome lahe mõlemal kaldal lauldi samu vaimulikke laule.

Sul on olnud aastakümneid n-ö rohujuuretasandi kontakte Eesti ja EELKga. Milliseks hindad suhete praegust seisu?
Ametlikult algas sõpruskoguduste koostöö 1980. aastate lõpus. Nõukogude Liidu religioonipoliitika lõdvenedes ja iseäranis pärast Eesti taasiseseisvumist sõlmisid arvukad Soome ja Eesti kogudused omavahel sõpruslepinguid. Eesti koguduste seisukohast oli tegemist ülimalt oluliste lepingutega, sest Soomest saadud majanduslik abi võimaldas remontida kirikuid ja jagada olmelist abi, arendada koguduste tegevust. Teadaolevalt ei ole senini ühtegi sõpruslepingut tühistatud. Aga kas sõprus koguduste ja koguduseliikmete vahel on kasvanud ja arenenud? Majanduslikul toetusel ei ole enam sellist tähtust, nagu oli 1990. aastatel. Nüüd oleks aeg lähemalt üksteisega koguduseliikmete tasandil tutvust teha. Liiga tihti tähendab sõpruskoguduste koostöö kontakte eelkõige koguduste töötegijate ja vaimulike vahel. Minu arvates on praegu väga oluline mõelda sellele, kuidas kaasata sõpruskoguduste koostöösse nooremaid inimesi, kes suhteid edasi viiksid.

Eesti ja Soome suhetest rääkides kasutatakse tihti silla kuvandit. Sama teed ka sina oma doktoriväitekirja pealkirjas. Milline on sinu arvates Soome ja Eesti nn ususilla tähendus tulevikus?
Praegu oleks vaja hakata kindlustama seda, et see usu sild ei katkeks. Tavalistele koguduseliikmetele, eriti noortele, tuleks pakkuda võimalusi sõprussuhete loomiseks näiteks vastastikuste külaskäikude ja ühislaagrite kaudu. Tean, et on kogudusi, kes oma suhete arendamisel on just sellest lähtunud. Olen rõõmus, et minu oma kogudusel, Rekola kogudusel, on regulaarsed suhted ja koostöö Lääne praostkonna Vormsi kogudusega. Koguduste liikmed käivad kordamööda vastastikustel külaskäikudel. Juunis lähevad meie leerinoored taas Vormsile leerilaagrit pidama. Noorte seas on levinud jutt saarest, mis on väga omanäoline ja põnev. Soome ja Eesti vahel liigub iga päev tuhandeid inimesi – seega «Soome sild» eksisteerib. Näen selles (tihedates kontaktides – K. E.) võimalust arendada ja tugevdada ka usu silda.
Kristel Engman

1  Hallesby vaimuliku pärandi ja Hallesby endaga tutvus hernhuutliku taustaga insener, luterliku kiriku noorsootöö sekretär ja hilisem Ärataja-lehe kaastoimetaja Karl Paldrok (1904–1980) arvatavasti just soomlaste vahendusel. Paldrokil olid aktiivsed suhted Soome äratusliikumistega ning ta osales sageli äratusliikumiste üritustel Soomes. Paldroki ja tema kaastöölise Leonore Bullisi abil tõlgiti mitmed Hallesby raamatud alates 1920. aastate keskpaigast soome keele vahendusel eesti keelde. 1930. aastate teises pooles hakkas regulaarselt Hallesby loomingut avaldama ka Ärataja (viimane artikkel lehe kõige viimaseks jäänud numbris oktoobris 1940). On põhjust arvata, et Paldroki teene oli ka see, et Ole Hallesby külastas 1937. aasta septembri lõpus Eestit. Kommentaar: K. Engman.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)