Inimvara on kiriku vägi

Eesti Koostöö Kogu on mitmel aastal välja andnud «Eesti inimarengu aruande» (EIA), mis kajastab sotsiaalteadlaste ja majandusanalüütikute uuringuid rahva elukvaliteedist. Teemadeks on olnud rahvastiku areng, eestimaalaste eluiga, haridus, tervis, majandus ja mitmed muud sotsiaalteadlaste fookusalad. Elukvaliteedi temaatika on viimastel aastatel üha sagedamini leidnud käsitlemist maailma sotsiaalteadlaste seas. See on teema, mille mõistmine täieneb pidevalt muutuvas maailmas.
President Ilves kirjutab 2008. a EIA eessõnas: «Me vajame neid teadmisi just praegu; ajal, mil majanduse kasvukõver on võtnud järsu suuna alla ning eilse muretuse asemele on tulnud ebakindlus homse ees.» Ta küsib: «Kas oleme küps avatud dialoogi käigus parimaid lahendusi otsiv ühiskond, mis täiskasvanule omase analüüsivõimega lahendab keerulisi probleeme? Või kapseldume turris teismelistena oma nurkadesse «tõde» kuulutama, süüdlasi otsima ja helgemat eilset taga nutma?»
Sellest on möödunud neli aastat, aga majanduses püsib endiselt pingeline seis, ja mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas, maailmas tervikuna. Mõnes piirkonnas on mured suuremad, teises leebemad, aga presidendi märkus on ka praegu aktuaalne. Ta rõhutab, et kuna riigil raha napib, tuleks suuremat tähelepanu pöörata elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele.
Oleme kogudustes teinud kokkuvõtteid möödunud aasta tegemistest. Koostatud on nii statistilised kui sõnalised aruanded, mille täitmine on etteantud vormi järgi igale aruandjale jõukohane. Praostkonna sinoditel tajume naaberkoguduse elurütmi ja mõistame, et teiste rõõmud või mured on tükike meiegi olemisest.
EELK tegevuskava koostamisel on möödapääsmatu lähteandmete kogumine ja tehtu analüüs. Osa kiriku tegevuskavast hõlmab niinimetatud inimvara ressursside kasutamist.
Keda kiriku inimvara hulka arvata? Põhikirjaline vastus on lihtne. Inimvara on kiriku liikmed, need, kes on ristimise kaudu või muul viisil kirikusse vastu võetud. Kuna koguduste personaalandmeid ei ole suudetud seni põhjalikult analüüsida, on kiriku liikmeskonna suurus vaid umbkaudne ja hinnanguline. Kuid kas me üldse tunneme liikmeid, mõistame nende vaimsust, teame rahva ootusi kiriku suhtes?   
Eesti Kirikute Nõukogu välja antud kogumik «Astu alla rahva hulka» mahutab artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. Sotsioloogiliste küsitluste läbiviimise, Tartus peetud konverentsi ja ilmunud kogumiku eesmärgiks oli püüda rohkem teada saada rahva usulisest kogemusest ja religioossest suundumusest. Pilt on kaunis kirev.
Aruannetes eristame inimvara rühmadesse: liikmesannetajad, koguduse täiskogu liikmed, usaldusisikud, palgalised ja vabatahtlikud töötegijad, armulaual osalejad, laste- ja noortetöö tegijad, muusikud ning diakooniatöötajad. Teenistussuhted kirikus on üldjuhul määratletud töökorralduslike normide või ametijuhenditega. Vaimulikega sõlmitud teenistuslepingud võimaldavad koguduses tehtavat kirjeldada konkreetsemalt, vastavalt sellele, millised on koguduse võimalused ja tegijate võimed.  
Majanduslik olukord mõjutab väga otseselt ka vaimulikku elu. Kuid rahanappus ei tohiks olla takistuseks evangeeliumi kuulutamisel. Jumalateenistuste pidamise kõrval on oluline leida üles koguduses peituv inimvara – Jumala lepingu osapool. Rõõmustav on tõdeda, et kõikides kogudustes on vabatahtlikke abilisi. Kuid kas me oskame leida kõikidele tegevust? Kirik ei ole ka mingi firma, kus igal töölisel on oma koht ja ülesanne ning majandusnäitajad iseloomustavad edukust või saamatust. Vaimulik töö on sõna külvamine ja armuvahendite jagamine. Jumal laseb kasvada ja õnnistab külvi. 
Küllap peaksime muretsema selle pärast, et usk ja armastus ei lõpeks, looma tingimusi, et Jumal kasvataks inimestes usku ja suurendaks armastust. Selles hoolitsemises saame igaüks midagi ära teha, et läbi harituse, tervise ja aruka majapidamise suurendada elukvaliteeti ning elada nähtavaks inimvara. 

Einar Soone,
piiskop