Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Inimlikust haridusest Štšetinini koolis

13.02.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Mõnikord võib saada vihje või tõuke pealtnäha väga kaugest asjast. Loodusravist huvituv yumeiho-terapeut Talvi Ausma luges Vladimir Merge raamatut Anastassiast, veidi ulmelist tänapäeva vene kirjandust, kus otsitakse väljapääsu tsivilisatsiooni lõksudest ja kuristikest.Kooli iga maja on läbi väliste seinamaalingute ise nägu. Fotod: Zoja Mellov
Raamatus oli juttu akadeemik Mihhail Petrovitš štšetinini koolist Lõuna-Venemaal Krasnojarski krais, karismaatilise eraisiku juhitud lütseumist, kus õppeprogramm on küll sünkroonis tavakooliga, kuid lähenemine õpilasele ja õpetamisele on hoopis teistsugune, mitmekülgsem. Kasvatatakse inimisiksust, mitte ei panda faktikogumite eest hindeid.

Talvi on viie poja ema,

ta kasvatas neid üksi. Küsimus, kuidas viia kokku haridus, haritus ja kasvatus, on olnud tema elu teemaderingis teravalt sees. Poisid on hästi kasvatatud – õpetajad Tamsalu koolist, kus vanuselt keskmised õppisid, panid tähele, et õppeainete tulemused ei olnud küll alati parimad, kuid poisid on hingeliselt terved, tugevad ja võimelised teisi inimesi adekvaatselt kuulma-märkama.
Vanemad pojad on juba omil jalul, noorim poeg aga Talvile n-ö isiklik väljakutse – tal on sünnitrauma. Kuid ka see poiss on emotsionaalselt väga tubli, suhtleb oma võimaluste piires vabalt ja normaalselt. Aga mis veel on inimkommunikatsioonis peavajalik?!

Mõttetalgud inimkesksest koolist

Talvi kuulub inimkeskse hariduse mõttetalgute tugigruppi. Ta kinnitab, et on alati otsinud koole ja õpetajaid, kes lastele eelkõige inimlikkust ja alles seejärel põhjalikult ainet õpetaks. Ühitavad pea ühitamatut?
Teine ajend otsida viise ja ideid, kuidas haridussüsteemi täiustada, on Talvi juurde abi saama tulijad – koolilapsed. Haiged, maha surutud, välja väänatud, segaduses, närvilised, ebakindlad, koolistressis. Miks küll peab Eesti kool selline olema, küsib Talvi.
Ta ei jätnud enne, kui leidis tee Krasnojarski kooli ja on nüüd juba kolmel korral käinud asja uurimas. Akadeemik štšetinini kool on internaatkool, kuhu õpilased tuuakse terveks õppeaastaks. Õppetöö toimub vene keeles, huvitav fakt on see, et ka teistelt maadelt – Tšehhist, Saksamaalt, mere tagant Kanadast tahetakse sellesse kooli tulla.
Kokku neljakümne rahvuse esindajad õpivad täna seal. Üks koolijuhi seisukohti on, et igal inimesel on vaja omi juuri, seega iga rahvas peab need säilitama, mis siis, et õpitakse ühes, kokku lepitud keeles. Muide, kooliõpetus on suures osas mitteverbaalne – õpilaste kasvatamisel pannakse suurt rõhku taju, intuitsiooni arendamisele, et ka sõnadeta mõista.
Analüüs ei põhine ainult ratsionaalsel faktide sõelumisel, vaid üritatakse selgitada, mis on asjade sügavam mõte, mis on pealispinna, heli, värvide, sõnade taga ja kuidas kõik seotud on. Õpilased teevad aiatöid, koristavad, keedavad, pesevad. Ühiselt, mõtestatult, sõbralikult, mitte et saaks kuidagi ülepeakaela tehtud ja siis tormaks kampa fännama.  
Metoodika toetub põhiseisukohale: laps on väga andekas, tema põhivajadused, mis pole niivõrd materiaalsed, vaid hingelised, tuleb esmalt täita. Last tuleb õpetada mõtlema, oma mõtteid tajuma, mõttekiirust saab arendada. Last tuleb õpetada mängima, ta võib küll õppida seda ise, kuid õpetades on tulemus palju parem. Nad mängivad tunnis tähtede ja numbritega.
Teatud eeldused selged, on laps võimeline omandama suurt hulka teadmisi. Kuid ta peab ühtlasi mõistma, miks ta seda teeb, kuidas kõik seostub, igal lapsel on oma rütm ja tempo. Muidugi ei puudu usuline haridus, milles omakorda suur rõhk muusikal.
Õppetöö kulgeb tõeliselt rahulikus ja loomulikus õhkkonnas. Õppuri isikuomadused, tema sotsiaalsus on peaeesmärk – teadmised tulevad kohe selle järel.

Abiks pisiasi

Haridust, mis on oma olemuselt konservatiivne, ei saa ega tohigi paari hopp-liigutusega muuta, ometi on Eesti kooli mured suured. Akadeemik štšetinini või Rudolf Steineri taolised tugevad isiksused loovad küll tugevaid koole, kuid mitte süsteeme. Ometi nad tõestavad ilmekalt, mis on võimalik ja mida neilt tuleks õppida.
Näiteks aitab tasakaalu saavutada ja hoida üks eraldi ruum, kus on ka pühapildid. Üksi olla tahtja saab siin kas palvetada, mediteerida või lihtsalt olla. Tõepoolest – miks ei võiks olla selline ruum ka meie koolides, eriti linnas, kus kaaslaste mass väsitavalt suur? Võib-olla sellest pisiasjast võiks alustada iga kooli õhkkonna ravitsemist?
Kuula lisaks Internetist: Klassikaraadio arhiiv, «Roheline saade», 14. november 2007.
Üles märkis
Juune Holvandus

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)