Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Inimlik Issand Eesti Draamateatris

04.08.2021 | | Rubriik: Kultuurielu

Anat Govi näidendi „Oh jumal“ on Eesti Draamateatris lavastanud Mehis Pihla. Osades Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten või Hugo Malmsten.

Me kujutame hästi ette kristluse loo tegelasi Jeesust, neitsi Maarjat, Johannest ja isegi Püha Vaimu tuvikese näol suudame ette kujutada. Kõiki neid tegelasi on mängitud näidendites ja filmides. Kuulsaim nende hulgas Ingmar Bergmani „Seitsmes pitsat“, mida peaks kindlasti Youtube’is vaatama. Aga otsest kujutlust Jumalast, s.t Jumal-Isast ja Sõnast tunneme vähe. 

Kõige enam ehk Michelangelo kuulsast laemaalist „Aadama loomine“ Sixtuse kabeli laes ja Doret’ illustreeritud piiblist. Ja ehk mõnest vähempildist veel kirikuseinal või -laes ja mõnedes piibliväljaannetes, kus ta on kujutatud pilve peal istuva vanataadina. Jätkem kõrvale katoliikliku ja õigeuskliku ikooni imettegev võim, mis pole seotud inglite ja pühakute sarnasusega selle tegelikkusega, mida me näeme – see on ülitähtis, aga seekord siiski teine teema.

See pole juhus: Jumala kui Looja ja üleüldise olemise alge kõikvõimsus tähendab seda, et kõik tema olemine on piiritu, mistõttu pole tema kujutamine teaduslikult võttes võimalik. Kui Jumal on mees, siis pole ta naine; kui ta on habemik, siis pole ta sileda näoga; kui ta loob selle maailma siin, siis ta ei loo teistsugust maailma kusagil mujal. 

Kõikvõimas, aga ka elust väsinud

Seda kõike räägin ma selleks, et kinnitada: Ain Lutsepa poolt mängitud Jumal Draamateatri lavastuses „Oh jumal“ (autor Iisraeli kaasaegne ja varalahkunud kirjanik Anat Gov) kujutab endast olematute piiride ületamist. Lutsepa Jumal on olnud ühtaegu kõikvõimas, aga ka elust väsinud. Jumal tahab surra. Jumalal on kindel sünnidaatum ja ta otsib surmadaatumit, tundes, et suur loomine on läinud viltu. 

Aadamat luues on Jumal otsinud sõpra, aga Aadam on nende sõpruse reetnud. Järgnevad teod – Kaini ja Aabeli lugu, Soodom ja Gomorra, Paabeli torn jt – tunnistavad loomise vigu. Isegi uputus on tehtud valesti: viga on selles, et Noa jäeti ellu, mistõttu oli vigane ja pattu täis inimkond varsti maa peal tagasi. 

Ühel hetkel Jumal loobub sekkumast maailma asjadesse, millel on kalduvus viltu minna. Ühest hetkest alates on Jumal täiesti vait – Iiobi lugu on viimane, kus Jumal räägib. Ja oma mõistetamatus vastuolulisuses on see ka Vana Testamendi kõige seletatum ja seletamatum lugu. 

Edasi laseb Issand asjadel kulgeda enam-vähem omasoodu – Jumalast alates kuni Kristuseni. Kristusest näidendis ei räägita muud kui tema sarnasusest Muhamediga läbi selle, et Jumal end nendes ei ilmuta ja et 2000 aastat on neid kasutatud lipuna vägivallaks ja õiglusetuseks. Otsustavatel hetkedel hoiab Jumal end sündmustest eemal – mitte tema, vaid Ingel teatab neitsi Maarjale jumaliku poja sünnist. 

Pärast sündi kuulutavad rõõmusõnumit jällegi inglid – ja kuigi need sündmused on üleüldse kõige tähtsamad pärast inimese loomist, laseb Jumal asjadel kulgeda ilma temata. Ja nüüd, kaasaegses Iisraelis, tuleb haige, vaimselt vaevatud ja tüdinenud Jumal psühholoogi juurde nõu küsima, kuidas edasi. Sest maailm on ta ära tüüdanud.

Inimlik aspekt on otsustava tähtsusega

Kui loo alguses on Jumal tuntavalt hirmutav – kui tihti me kohtame pühakirjaski neid kohti, kus Jumala tegevus mõjub hirmutavalt (kasvõi karjaseid jõuluööl, mida nad tegid? – kartsid), siis näidendi edenedes samm-sammult hakkame mõistma kõige loomise raskusi, mis on inimesele arusaadavad. 

Jumal, kes on suutnud hävitada kogu inimkonna, osutub vaevtuks ja üksildaseks – oleksin öelnud „inimeseks“ – Jumalaks. Sest tal ei ole kedagi omasugust seltsiks, kuna ta on ise ära keelanud teiste jumalate olemasolu oma esimese käsuga. Juudi filosoof Martin Buber on kirjutanud: „Seda, et sa vajad Jumalat rohkem kui midagi muud, tead sa oma südames alati; kuid kas sa siis ei tea, et Jumal vajab ka sind, Tema igavikulisuse täiuses?“

Jumala inimlik aspekt on meie usu seisukohalt otsustava tähtsusega: juhul kui see oleks puudu, siis poleks ka Kristuse hukkamise tragöödiat – piisanuks vaid sõrmenipsust ja Kristus olnuks Pontius Pilatuse aias lossist tõusnud vähimagi vaevata oma isa paremale käele. Aga ainusündinud poja ohverduse tragöödia selles seisnebki, et selles sündmuses polnud Jumal enam jumal, vaid armastav isa, kelle süda täitub valust ja verest oma tegeliku poja piinu nähes ja tundes. 

Kristuski palub isalt seda, et kannatuste karikas temast mööda läheks sellepärast, et ta ei ole Ketsemani aias palvetades mitte ülimalt kõikvõimas jumal, vaid tavaline noormees, kes kardab tulevat ja aimab, et see tulevik on hirmus. Aga kelle kartus teeb tema ohvri väärtuslikuks ja õndsusvõimeliseks.

Nüüd elab Jumal 21. sajandil oma muredes sel moel, nagu teeb seda inimene. Ta kaebab, et tema võimujõud on hämanud kaduma, kuigi „mõned trikid on veel jäänud“ (vihastades oma psühholoogi pärast, muudab ta viimase soolasambaks – meenutus vanadest aegadest!). Ja mida vähemaks muutub tema kõikvõimsus, mis ometi kusagile ei kao, seda sümpaatsemaks muutub Jumal, kes vastupidi pühakirjale muutub inimese sarnaseks. Kes jõuab ise järeldusele, et korduvalt viltu läinud loomine on parem kui üksindus, haigus ja valu.

Ma ei räägi ära seda lugu, kuigi ka võiks. Sest lavastuse põhiline võlu on tekstis. Jumala teeb muu hulgas sümpaatseks ka tema soe ja hingeminev huumoritunne, mis läbib kogu lavastust. Kui selles ei räägitaks nii tõsistest asjadest, siis ma ütleksin, et tegemist on huumorilavastusega. Või ehk ongi, sest lisaks sellele, mida teame Piiblist, ongi Jumal oma tegudes andekalt humoorikas, mis küllap samuti aitab meil astuda läbi selle hädaoru, mida nimetame eluks.

Ma arvan siiralt, et Eesti Draamateatri lavastuse „Oh jumal“ vaatamine oleks kui mitte kohustuslik, siis vähemalt soovitatav kõigile kristlastele, kes mõtisklevad selle üle, mida kujutab endast Jumal ja tema olemus. Ma ei kahtle, et selle nägemine peaks esile kutsuma meievahelisi vaidlusi ja jätkuvat dialoogi meie sõpradega juudiusus. Ja viima meid veendumusele, et inimesi on loonud Issand oma headuses ja inimlikkuses.  

 

 

 

 

Igor Gräzin,

vaimulik

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)