Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Inimkaubandus – inim­õiguste vägivaldne rikkumine

09.02.2011 | | Rubriik: Ühiskond

Inimkaubitsemise ohvrid on tihti kõige enam haavatud ühiskonnaliikmed. On kiiduväärt, et meie riigi juhid toetavad maailma avalikkuse algatusi inimõiguste kaitse ja juurutamise vallas.
Paraku tundub, et kuigi rahvusvahelisel areenil talitame kiiduväärselt, on meil oma kodu piirides inimõiguste sfääris mõndagi, mis vajaks suuremat tähelepanu.
Kõnes möödunud aasta septembris (24.09.10) ÜRO Peaassambleel lubas president Toomas Hendrik Ilves: «Eesti jätkab tööd inimõiguste ja demokraatlike põhivabaduste, seal­hulgas sõna- ja väljendusvabaduse kaitsmisel. Me toetame ÜRO Inimõiguste Nõukogu (HRC) tugevdamist, millega kaasneb kõlavam hääl inimõiguste kaitseks kogu maailmas. Eesti soovib ühineda HRC-ga 2012. aastal.» (www.president.ee)
Vaid mõni päev varem (20.09) ütles välisminister Urmas Paet ÜRO Peaassambleel peetud kõnes, rääkides maailma arengueesmärkidest: «Sooline võrdõiguslikkus ja naiste ühiskondlike õiguste laiendamine on jätkuvalt põhieelduseks kõigi teiste arengueesmärkide saavutamisel. Oleme selles valdkonnas aluse pannud mitmele koostööprojektile meie jaoks eriti olulistes riikides. Toon näiteks Afganistani, kus me keskendume naiste ja tütarlaste tervise parandamisele.
Eesti toetab soolise aspekti inkorporeerimist kõigisse ÜRO algatustesse. Ma kiidan heaks hiljuti saavutatud ajaloolise konsensuse, mille alusel rajati ÜRO Naised, soolise võrdõiguslikkuse ja naiste ühiskondliku arengu tugiorganisatsioon.» (Autori tõlge) (www.vm.ee)
Inimkaubandusest
Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi aruannetes on Eesti paigutatud riikide hulka, kes ei pööra piisavalt tähelepanu rahvusvahelise inimkaubanduse probleemidele. Teatavasti on enamik inimkaubanduse ohvreid naised ja lapsed.
Euroopa Liit on seisukohal, et inimkaubitsemine kui ränk kuritegu on seotud inimõiguste vägivaldse rikkumisega ja selle ohvrid on tihti kõige enam haavatud ühiskonnaliikmed. See, kui riigis puudub juriidiline kaitse inimkaubitsemise ohvritele, loob eriti soodsa pinna inimkaubitsemisele ja sellega seotud vägivallale.
Riigikogu ratifitseeris 10. märtsil 2004 ÜRO Palermo protokolli, mis kohustab meid võitlema naiste ja lastega kaubitsemise vastu. Seega lasub meil kohustus inimkaubitsemist kõigi vahenditega vältida ja karistada juhul, kui see kõigest hoolimata siiski aset leiab. Samas aga, kuigi protokoll ratifitseeriti enam kui kuus aastat tagasi, ei ole meie valitsus siiani astunud vajalikke samme, et sätestada inimestega kaubitsemist isikuvastase kuriteona.
Valitsusel oli aastatel 2006–2009 inimkaubitsemise vastu võitlemise arengukava. Viimase kaheksa aasta jooksul on valitsusvälised organisatsioonid avalikkust ka teavitanud inimkaubitsemisest. Samal ajal aga ei mainita Eesti karistusseadustikus poole sõnagagi inimkaubandust kui kuritegu.
Viimaste andmete kohaselt pole justiitsministeeriumil esialgu isegi kavas selles vallas midagi muuta. Või nagu ütles ajakirjanik Kadri Ibrus oma artiklis (EPL 24.05.10), et «kui ei ole seadusi, pole ka süüdistusi ega karistusi».
Euroopa Liit on kuulutanud 18. oktoobri inimkaubitsemise vastu võitlemise päevaks, et juhtida täiendavat tähelepanu sellele tõsisele ühiskondlikule probleemile. Seda päeva tähistati juba neljandat aastat. Õnnetuseks möödus see päev Eestis mullugi nii, et meie valitsusel ei olnud ette näidata vajalikke samme inimõiguste kaitseks.
Perevägivald
Inimõiguste rikkumise valda kuulub ka perevägivald. Sellele valusale ja häbiväärsele nähtusele suunas 2002. aastal punktvalguse teos «Vaikijate hääled». Raamat analüüsib soolist vägivalda kui sotsiaalset probleemi, vabastades selle tabuteema köidikutest. Tänu sellele teosele on asjad Eestis hakanud paremuse poole liikuma. Kodanikualgatuse korras on mitmel pool Eestis loodud naiste varjupaiku, vajadusel ka lastega naistele.
Vaatamata sellele pole aga kadunud traagiliselt lõppenud perevägivalla juhtumid. Kuigi mõned neist juhtumeist on jõudnud kohtusse, siis sõna «perevägivald» kohtuotsustes ei kasutata. Surma või kehavigastuse tekitamise põhjus määratletakse mõne teise paragrahvi all, ja vastavalt sellele ka karistus, mis peaaegu eranditult on tingimisi.
Vanas Euroopas peetakse perevägivalda inimõiguste rikkumiseks. Aga nii pole see Eestis. Nii nagu justiitsministeerium ei pea vajalikuks lülitada seadustikku inimkaubanduse paragrahvi, ei tunta seal puudust ka perevägivalla paragrahvi järele. Minister Rein Lang on juba aastaid olnud seisukohal, et kuna Eesti karistusseadustikus on olemas sellised kuriteokoosseisud nagu piinamine ja orjastamine, siis hõlmavad need ka eespool mainitud kuritegusid.
Õigus kriitikaks ja diskussiooniks
Käärid selle vahel, mida meie riigijuhid räägivad välismaal ja kuidas on olukord kodumaal, on hakanud silma torkama ka keskmisele kodanikule ja muutunud jututeemaks kuluaarides. Kuidas muidu seletada Ülle Madise artiklit, mis ilmus 2010. aasta 6. augusti Sirbis? Kuulun nende hulka, kes peavad Ülle Madisest kui juristist väga lugu. Samuti toetan ma tema seisukohta, et elu Eestis saame paremaks muuta ainult meie ise.
Seda enam on mul raske mõista, liiati austusega suhtuda tema avaldusse, et kitsaskohtadest rääkimine on patt, sest meie elul on häid külgi juba piisavalt. Tõsi, meil on olemas elu kõige parem ja väärtuslikum külg – vabadus. Tõeline vabadus sisaldab aga ka kodanikuühiskonna vabadusi, see tähendab ühiskonna ebakohtade kriitikat koos ettepanekutega neid ületada. Vabadus ei ole ainult vabanemine võõrokupatsioonist, vabadus tähendab eeskätt oma vaba riigi pidevat täiustamist.
On raske uskuda, et pr Madise kõrvust on mööda libisenud juba aastaid Eestis kõlanud nõuded lülitada inimkaubandus kui kuritegu meie seadustesse. Ei käi ju juriidilise kaitse puudumine mitte kuidagi kokku inimese põhiõiguste kaitsmisega. Me ei pea Eesti riigi ausse suhtuma puudega lapse ema ülitundlikkusega.
Ma ei usu, et kusagil maailmas sepitsetakse vandenõu Eesti mustamiseks. Sestap tunda muret, et «eestlased on jälle ise omade peale valejuttu ajamas käinud», pole lihtsalt tarvis. Alusetu kriitika vajub varem või hiljem unustusehõlma, asjalik tõukab aga tegutsema.
Eestlane ei ole piisavalt rumal uskuma, «et Brüssel kaebuse peale korra majja lööb». Vabas ühiskonnas austatakse iga selle liikme õigust kriitiline olla ja vabas ühiskonnas kehtib ka õigus alusetut kriitikat diskussiooni käigus kummutada.
Ja lõpuks, eestlane on Euroopa Liidu kodanik nagu sakslane või prantslanegi. Miks peaks eestlasel puuduma õigus suhelda ELi institutsioonidega? Äkki on ebameeldiva nähtuse päevakorda kerkimise põhjustanud hoopis meie riigi teatud õiglusvaegus? On ju sel teemal viimasel ajal kommentaare kuulda olnud kodumaalgi.
Kui kogenud eestlasele näib, et tema oma riigi võimustruktuur ei kohtle teda õiglaselt või on auklik, siis peaks igati mõistetav olema seegi, kui ta ELi kodanikuna pöördub üleeuroopalise institutsiooni poole.
Ilvi Jõe-Cannon,
politoloog

Ole teadlik ja informeeritud
2007. aasta oli Euroopa Liidus võrdõiguslikkuse aasta. Juba 2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu kaks väga olulist seadust, mis keelavad diskrimineerimise rassilistel ning etnilistel kaalutlustel, religiooni, vanuse ning seksuaalse orientatsiooni tõttu. Need seadused andsid veelgi enam tõuke võrdõiguslikkuse printsiibi tutvustamisele. Põhjalikumat infot on võimalik hankida Euroopa Komisjoni kodulehelt http://europa.eu.
Euroopa Komisjoni esindus ja Euroopa Parlamendi infobüroo Eestis tegutsevad Euroopa Liidu majas Rävala puiestee 4, Tallinn 10143 (tel 630 6969, koduleht www.europarl.ee). Infokeskuse töötajad aitavad leida vastust ELi teemalistele küsimustele ning on abiks soovitud materjalide leidmisel. Külastajate käsutuses on internetiühendusega arvutid, et saaks hõlpsasti sirvida ELi kodulehekülgi ja andmebaase.
Eesti Kirik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)