Esileht » Uudis » Esileht »

Inimesena maailmas, religioonina kultuuris

26.02.2003 | | Rubriik: Esileht, Uudised

21. veebruaril korraldas Eesti Luterliku Tunni Teenistus Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud kultuurikonverentsi «Inimesena maailmas».
Peapiiskop Jaan Kiivit tõstatas konverentsi avakõnes Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professori Rein Veidemanni ettekande teesides esitatud küsimuse: «Kas inimese puhul on tegemist evolutsiooni eksperimendiga või on tegu jätkusuutliku liigiga?» Kuigi Veidemannil jäi see küsimus vastamata, leidis Jaan Kiivit, et viimane on võimalik, kui nägev ja mõistev armastus inimeses asendab iniminstinktides oleva kõikide sõja kõikide vastu.
Religioon ja kultuur
Rein Veidemanni hinnangul on kultuur kolmepoolne jagamine – olemiskogemuse, inimkogemuse ja individuaalsuse jagamine. Viimane neist on loovuse ja mitmekesisuse allikaks ning teeb nii kultuurist kumulatiivse protsessi. Kultuur on eeskätt küsimus milleks ja mille nimel.
Küsisin Rein Veidemannilt kohvilauas, kas tänane kristlik vaimueliit teeb piisavalt koostööd ilmik-ilmaliku rahvuskultuuri esindajatega, nagu seda on teinud Uku Masing ja Toomas Paul. Veidemanni hinnangul võiks suhe olla parem, kui see praegu on.
Birgitiinide kloostri vaimulik Vello Salo tõdes, et on raske anda definitsiooni sõnadele «kultuur» ja «religioon»: «Õigus on kõigil, kuid seda vaid oma arusaama piires.» Eesti kultuuri on Salo väitel kujundanud suur hulk tegijaid ja tegureid, sealhulgas on oluline osa riigi ja kiriku suhetel ning Piiblil kui olulisel kirjanduse, muusika ja kujutava kunsti allikal. Ta rõhutas, et eestlased vajavad ülevaatlikku ja entsüklopeedilist teost kodumaisest kirikuloost, mis mahuka tööna eeldab palju eriuurimusi.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna peaspetsialist teoloogiamagister Ringo Ringvee nentis, et kui kunagi oli kultuur osa religioonist, siis tänapäeva maailmas, ka Eestis, on usust saanud kultuuri osa. Kord kultuuri loonud religioossed institutsioonid on täna kultuuri kandjateks ja mäluhoidjateks.
Religioon, haridus ja keel
Assessor ja teoloogiadoktor Arne Hiob tõdes, et sekulariseerumise käigus on kadumas huvi traditsioonilise teoloogia vastu ning ka teoloogia mõistab end järjest enam kultuuriteadusena. Kultuur rajaneb religioonil, haridus omakorda põhineb kultuuril ning kultuur on seega religiooni ja hariduse vahel vahendaja rollis. Arne Hiob leidis, et religioon on kultuuris ja hariduses paratamatult vajalik, muidu muutuvad need primitiivseks.
Religioonipedagoog Lii Lilleoja andis ülevaate usuõpetusest Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis ja religiooniõpetusest taasiseseisvunud Eestis. Ta tõdes, et aastatel 1997–2001 on religiooniõpetus juurdunud mitmes Eesti koolis, kuid usuõpetust õpetavate koolide koguarv on järjest vähenenud.
Sellest hoolimata on hoogustunud diskussioon religiooniõpetuse teemal. Eesti Kirikute Nõukogu on loonud religiooniõpetuse ümarlaua, antud teema on ära märgitud valitsuse ja EKNi ühishuvide protokollis ning koostatud on uus religiooniõpetuse ainekava, mille kohaselt oleks igas kooliastmes üks kohustuslik kursus ning kaks valikaine kursust.
Eesti Keele Instituudi sektorijuhataja Kristiina Ross tuletas kuulajatele meelde, et viis sajandit tagasi lõid saksa pastorid eesti kirjakeele. Toonased eestlased rääkisid külavahel hoopis teistsugust keelt kui pastoraadis pastoriga, kuid ajapikku sulasid need kaks keelevarianti kokku ning tekkis eesti ühiskeel, mille saksapärasust tänapäeva eestlane enam ei taju.
Kristiina Rossi hinnangul teeb eesti keel praegu läbi samasugust pööret ning tekkimas on uus euro-eesti dialekt. Kui eestlane räägib kodus ikka eesti keelt, kasutab ta euroasjadest rääkides euro-eesti keelt.
ELTT kaasautor Malle Pärn tõdes, et meedia on praeguse aja kroonimata kuningas, sest just meedia kujundab inimeste mõttemaailma, maailmavaadet, eluhoiakuid ja hinnanguid. Meedia ja poliitika loovad ideoloogia ning omavad nii võimu terve rahva üle.
Eesti vajab ausameelset ja vastutustundlikku meediat, mis kaitseks inimese vaimsust kommertskultuuri eest, mis soovib rumalat ja arenematut tarbijat, kes neelaks valimatult kõike, mida talle müüa pakutakse. Malle Pärn leidis, et kui meedia tahab olla kultuuri osa, peaks ta olema vahendaja inimkonna ja Jumala vahel.
Inimese ja kiriku vastutus
«EELK on Eestis suurim ühiskondlik organisatsioon, keda rahva enamus usaldab ja toetab,» ütles Saarte praosti kt Veiko Vihuri. Oma väidet põhjendas Vihuri ühe hiljutise uuringu tulemustega, mille kohaselt peab suuremaid kristlikke konfessioone südamelähedaseks 77% Eesti elanikkonnast, 51% eestlastest aga toetab luterlust.
Kirikul on kolm peamist rolli – kuulutaja, prohveti ja teenija roll. Kuigi ühiskonnale meeldiks enim sotsiaalkiriku mudel, leidis Vihuri, et kirik ei tohiks rahulduda sotsiaaltöötaja rolliga. EELK ülesandeks on olla rahva vaimseks orientiiriks, mis eeldab selget visiooni.
Ka leidis Veiko Vihuri, et tänases sekulariseerunud Eestis vajab rahvakiriku mudel ümbermõtlemist ning EELK peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama venekeelsele kiriklikule tööle.
Kriminaaltöö Keskuse juhataja Avo Üprus ütles, et inimese vastutus inimese ees peaks toimima au, mitte hirmu läbi: «Mässu puudumine hirmu kultuuris näitab au puudumisele.» Karistuste õiglust saab hinnata vastavalt selle kasvatuslikule loomusele – iga karistus, mis ei kasvata, on kättemaks.
Üprus leiab, et praegu on ähmastunud küsimus, kelle ees vastutatakse? «Jumalat ei ole kohal või ei tunta teda ära. Ta pagendatakse printsiibiks, muulaseks, keda igapäevaelus ei märgata,» ütles ta. Inimene, kes usub abstraktset jumalat, ei tunne kohustust ega vastutuse reaalsust.
Konflikt või suhtlus
Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Tõnu Lehtsaar tõdes, et rahvuskonfliktid on raskesti lahendatavad, sest hõlmavad endas mitteläbiräägitavaid ja mittekaubeldavaid erinevusi. Rahvuskonfliktide lahendamise peamiseks eelduseks on teise tunnustamine sellisena, nagu ta on.
Lihtsamate vahenditena, mis aitavad konflikte lahendada, mainis Lehtsaar inimlike kontaktide ja suhtlemisvõimaluste olemasolu, ühistegevust ning inimesi ühendava kõrgema väärtuse olemasolu, milleks võib olla näiteks sport.
Protsessi, mis rahvuskonflikti intensiivistab ja muudab juhitamatuks, saab Lehtsaare sõnul kirjeldada neljaastmelisena: identiteedi ohustamine, informatsiooni moonutamine, maailma jagamine meieks ja nendeks ning lõpuks sõltuvusena oma vaenlasest, mis väljendub enesemääratluses vaenlasega vastandumise kaudu.
Kommenteerides USA sõda terrorismiga, ütles Lehtsaar, et USA president George Bush on jätnud meie ja teie vahele vähe hingamisruumi öeldes teistele riikidele: «Olete kas meiega või olete terroristidega.»
Välisministeeriumi nõunik suursaadik Jüri Luik leidis, et kiirete ühiskondlike muutuste tulemusena on eetilised ja humaansed väärtused jäänud Eestis materiaalsete väärtuste kõrval tahaplaanile. Suhtlemine on kultuuri ja inimlikkuse lahutamatu osa, sest kui lakkab suhtlus, lõpeb meie inimlikkus, algab masinlikkus, diktatuur.
«Vaja on suhelda, mitte karjuda, allutada, hierarhiseerida,» ütles Jüri Luik. Inimlikkust võib hävitada ka ühiskondlikes suhetes peale surutud näiline ja virtuaalne suhtlemine.
Jüri Luik esitas kuulajatele küsimuse: «Kas olete proovinud liftis võõraga juttu alustada või on ehk saatus teid rongis võõra inimesega 4 tunniks vastastikku asetanud. Milline on teie suutlikkus vestelda?» Selline küsimus innustas loodetavasti mitutki kuulajat võõraste inimestega rohkem suhtlema.
Lai teemadering
Konverentsil avaldas muljet üheteistkümnes ettekandes käsitletud lai teemadering. Kui mind huvitas eelkõige ühiskonna ja poliitikaga seonduv, siis näiteks religioonipedagoogikaga kokku puutuvale inimesele võisid iseäranis huvi pakkuda hariduse ja religiooni suhted.
Ettekanded andsid kuulajale võimaluse mõista, kuidas näevad inimest ja maailma, kultuuri, haridust, keelt ja religiooni väga erinevate teadusharude ja tegevusvaldkondade esindajad. On ju õpetlik aeg-ajalt kogeda maailma teistsugusest vaatenurgast, kui oma igapäevases tegevuses oleme harjunud.
Alar Kilp

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)