Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Inimese pärisosast päikese all

12.03.2014 | | Rubriik: Jutlus

Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. 1Kr 10:12–13

Juhtusin möödunud nädalal koos tütrega vaatama Sojuzmultfilmi 1977. a valminud multifilmi «Pjatatšok». Lugu  räägib mägrapojast, kes leiab viiekopikalise ja hakkab otsima õnnetut kaotajat. Oma teel juhtub mägrapoeg kokku haneisandaga ja uurib, kas too mitte viiekopikalist kaotanud pole. «Mina ei kaota kunagi midagi,» teatab haneisand, pöördub minekule … ja tema kaenlast pudeneb kõnniteele paberirull. Tütar kommenteeris kõrvalt, et «kaotab ikka küll», mõtles veidi ja lisas, et «kes arvab, et ta kunagi midagi ei kaota, see just kaotabki». Eks ta ole – kõlbab Jumalal väikeste väetite suust endale kiitust valmistada, kõlbab ka suurtele tarkust jagada.
Kukkumine on inimese pärisosaks päikese all läbi kogu ta elukaare. Kui laps kõndima õpib, kukub ta alguses kogu aeg. Seejärel õpib käima ja jooksma ning eriti enam ei kuku – kui just keegi ei tõuka. Teisalt aga polegi vaja tõugata, sest ratta pealt, puu otsast ja mujaltki on võimalik kukkuda. Hulljulge nooruk ikka arvab, et temaga kunagi midagi ei juhtu. Siis on ta saanud suureks ja enam eriti kukkuma ei kipu, kui ta just ei ole haige, purjus või libedal jääl. Varsti aga muutub ta järjest kohmakamaks, liigesed ei liigu enam hästi ja tasakaal kipub kiiremini kaduma. Samal ajal hõrenevad luud ja mida aeg edasi, seda fataalsema lõpuga võib olla kukkumine. Nii et inimene teab ja tunneb kukkumist ja sellega kaasnevat valu ning mõnikord ka häbi päris hästi. Siit võimegi suunduda tänase kirjakoha juurde.
Miks Paulus kirjutab Korintose rahvale sellest, et nood esivanemate hädasid meenutades ette vaataksid? Kogudus on noor ja enesekindel ning sellel on tugevad ja karismaatilised liidrid. Kogudus arvab, et kuna nende usk on tugev, siis nad võivad kõike, muu hulgas ka paganlike ohvritalituste söömaaegadest osa võtta. Uuele usule tulemine on küllap toonud kaasa palju põnevaid muutusi ja usuelu tunnustähti. Võib siis olla, et nõrku, haigeid ja muidu saamatuid arvati ka Jumala ees ja usus sees nõrkadeks.
Paulus meenutab nüüd sellele ennast täis noorele kogudusele, et ka nemad on paratamatult inimesed ja mitte täiuslikud kui Jumala inglid taevas. Nemadki kukuvad, sest kiusatused ei lähe neist mööda. Ja kui nad siis juhtuvad langema, ei tohiks nad ühest küljest meelt heita ega teisest küljest langenut enda keskelt välja tõugata, sest Jumal aitab langenul uuesti jalule tõusta. Jumalal on seda aga oluliselt raskem teha, kui ilusad ja õiged koguduseliikmed langenu otsas tallavad. Igatahes ei kiusata kedagi rohkem kui too kanda jaksab, väidab Paulus.
Inimene ei ole muutunud viimase 2000 aasta jooksul. Nii võime koos Paulusega tõdeda, et oleme kõik ja kogu aeg langemisohus. Kui kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma, siis on langemise võimalus inimese paratamatu pärisosa. Mis on muidugi väga hea, sest vaimulik kõrkus ja enda õigeks arvamine on üks vastikumaid patuvilju. Antonio DeMello on selle sõnastanud järgmiselt: «Iseenda meelest õige jutlustaja küsis: «Mis on sinu arvates maailma kõige suuremaks patuks?» «Selle inimese patt, kes näeb teisi inimesi kui patuseid,» vastas talle Õpetaja.» Teisiti väljendudes: kui inimene on porilompi kukkunud, pole eriti mõtet talle öelda, et ta porine on. Tuleks hoopis aidata ta taas jalule.
Keset kiusatusi ja kukkumisi on Jumal ometi inimese poolel, tema kõrval toetamas ning püsti aitamas. On väga oluline teadvustada, et Jumal ei kiusa kedagi. Jumal on lõppeks pannud ka igaviku inimese südamesse, aga inimesed ise leiutavad igasuguseid riukaid. Ja nii on hea ja tarviline, kui palume, et «Jumal kaitseks ja hoiaks meid, nii et kurat, maailm ja meie liha ei petaks ega ahvatleks meid ebausule, meeleheitele ning teistele suurtele häbitegudele ja pahedele. Ja kui meid ka proovile pannakse, et me siis viimaks ikkagi peale jääksime ja võidu saaksime.» Vähemalt nii on Martin Luther sellest aru saanud ja võib ühtlasi paluda, et «Isa taevas päästaks meid nii ihu, hinge, vara kui ka au poolest kõigest kurjast ning kingiks meile viimaks, kui meie tund tuleb, õndsa elulõpu ja võtaks meid armulikult sellest hädaorust enda juurde taevasse».
Tänasest evangeeliumist saame tarvilise tarkuseterana teadmise, et võime langeda ja enamasti langemegi. Teiselt poolt on meid aga Jumala saladuse majapidajate ja kaasteenijatena kutsutud ja seatud kandma üksteise koormaid. Kui Jumal on langenu poolel ja teda püsti aitab, on auline ja hea olla koos Temaga ja vend või õde taas jalule aidata. Kummitama jääb mind aga mõte isast, kes jälgib kõndima õppivat last. Ta teab, et too kukub ja peabki kukkuma, et kord õppida jooksma. Aamen.

 

 

 

 

 
Allan Kährik,
EELK vikaarõpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)