Esileht » Arvamused » Kolumn »

Inimese motivatsioonist

13.06.2007 | | Rubriik: Kolumn

Mõni nädal tagasi lugesin Mitte-eestlaste
Integratsiooni Sihtasutuse poolt 2006. aastal välja antud «Kodaniku
käsiraamatust», et gümnaasiumi ja põhikooli õpetajal on õpilaste teadmiste ja
oskuste hindamise eesmärkideks (lk 85): innustada ja suunata õpilast
sihikindlalt õppima; suunata õpilase enesehinnangu kujunemist, toetada edasise
haridustee valikut ning õpilase individuaalset arengut. Kokkuvõtlikult võiks
öelda, et teadmiste kontroll on vaid vahend ning eesmärgiks on õpilase
isikupärane ja individuaalne areng, õpetaja ülesanne on kasvatada õpilase
motivatsiooni ja huvi liikuda ise oma eluteel edasi.

Ka lapsevanemana on oluline olla tundlik
lapse huvide suhtes. Soovides last ühelt huvialalt teisele suunata, võiks ta
üritada tekitada lapses selle vastu huvi ja motivatsiooni. Et laps muusikas,
spordis, tulevasel erialal või õppimises kuhugi jõuaks, ei piisa üksnes
sellest, et meie lapsevanematena talt seda ootame, oluline on, et tal endal ka
selleks soovi, huvi ja tahet oleks.

Ka igapäevaelus on viimselt oluline meie
endi motivatsioon ja see, mida me ise tegelikult tahame, mitte see, mida teised
meist ootavad ja mõtlevad või mida kõike tänases ühiskonnas on võimalik
tarbida. Jeesus tervendas inimesi, kes vajasid tervendamist ja kes teadsid,
mida nad tahtsid. Ning kui viis tuhat meest olid näljas, siis murti neile
viiest leivast ja kahest kalast. Inimesed said seda, mida nad vajasid, mitte
erakordseid hõrgutisi. Leib ja kala pole ju juustuburger ega delfiiniuimedest
tehtud delikatess-supp.

Et maha rahuneda ja mitte ihaldada seda,
mida me nii väga ei vajagi, peame samuti küsima, mida me tegelikult tahame ja
mida selleks vajame. Et motivatsioon võiks olla veenev, siht selge ja hinges
rahu.

Korvpallis motiveerivad mängijaid
treenerid. Kui nad näevad, et mängijate peas on segadus, siis nad vehivad
kätega ja karjuvad platsi ääres või võtavad minutilise vaheaja ning innustavad
mängijaid uuesti võitlema neile pingsalt silma vaadates ja nendega
emotsionaalselt rääkides. Mängu vaheajal võib treener riietusruumis kasutada
avalikustamisele mittekuuluvaid sõnu ning kui treener teeb oma tööd hästi, siis
meeste motivatsioon mõneks ajaks ka tõuseb. Kuid teised inimesed saavad meid
motiveerida vaid piiratud ulatuses. Kui mäng lõpuks kaotatakse, ütlevad
treenerid tihti, et ega mehi saa sundida, kui mehed ei taha mängida.

Motivatsioon õppida ja teha sporti, elada
ja käia kirikus, tegelda perekonna ja lastega, teha hästi oma tööd, toituda ja
elada tervislikult, armastada ligimest ja teha head kasvab või kahaneb
peamiselt ikka inimeses endas. Seetõttu on ka arstide, organisatsioonijuhtide,
kirikuõpetajate, lastevanemate ja treenerite töö üheks osaks teistes inimestes
oleva enesemotivatsiooni õhutamine ja kasvatamine. Seejuures sõltuvad nad
vähemal või rohkemal määral ka ise sellest motivatsioonisüstist, mida nad
saavad teistelt. Ärijuht võib-olla oma töötajatelt või arstilt, arst
vanematelt, kirikuõpetaja kolleegidelt, treener teadlastelt.

Inimese motivatsiooni võib võrrelda
patareidega, mille töövõime alalhoidmine nõuab regulaarset laadimist. Mul on
kodus üks selline patareide laadimise vahend, mis tahtlikult või ka natuke
hooletult seadistades laeb akud mitte täis, vaid tühjaks. Viimast on täiesti
võimalik teha ka inimeste akudega.

Image
Alar Kilp

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)