Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Inimene peaks vaatama südamega

19.08.2015 | | Rubriik: Jutlus

Jh 9:1–7,39–41
Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis lugu pealkirjaga «Ärge soovige, et minust saaks nägija». Lugu kõneleb 14aastasest tütarlapsest, kes on sündimisest saadik pime. Artiklis kirjutatakse: «Elisa­beth ei oota, et meditsiin ta nägijaks teeks. Ta saab maailmas hakkama ja kõik on niigi hästi. «Ma olen terve elu olnud selline,» ütleb Elisabeth muretult, «kui ma äkki nägema hakkaksin, oleks see elu mulle suur ehmatus. Ma peaks hakkama ju kõike ringi õppima.»»
Tänane kirjakoht kõneleb samuti ühest sünnist saadik pimedast inimesest. Temagi saab oma eluga ilmselt hästi hakkama. Igatahes ei kõnele kirjakoht sellest, et ta oleks pöördunud Jeesuse poole palvega, et too teda aitaks ja nägijaks teeks. Tõepoolest – puudega, ka pimedana, on võimalik elada, hästi ja õnnelikult elada, igatsematagi nägijaks saamist.
Meie tänases loos Jeesus ei küsi pimedalt, mida ta tahab ja kas ta üldse temalt midagi tahab, lihtsalt omal algatusel teeb ta nägijaks. Kuid siiski: ta teeb vaid osa selleks vajaminevast protseduurist, määrib pimeda mehe silmadele muda. Tiigi juurde minema ja silmad mudast puhtaks pesema peab mees ise. Kui ta ikka tahab nägijaks saada. Tal on seega võimalus ka keelduda, jääda oma harjumuspärasesse olukorda, oma mugavustsooni, ning lükata tagasi Jeesuse kingitud võimalus. Kuid ta võtab ootamatu kingituse vastu: teeb, mida Jeesus käsib teha, ja saab nägijaks.
Tundub nii, et Jeesus pöörab tollele pimedale tähelepanu ja hakkab temaga tegelema seetõttu, et jüngrid temalt küsivad, kelle pattude pärast too inimene pime on. Mõistetav küsimus, peeti ju tollal haigusi ja füüsilisi puudeid Jumala karistuseks pattude eest. Kuid sellest, et jüngrid talle üldse taolise küsimuse esitavad, mõistab Jeesus, et tema enda õpilasedki on pimedad. Olles küll silmade poolest nägijad, on nad vaimulikus mõttes alles pimedad. Tegelikult sama pimedad, nagu olid Jeesust taga kiusanud variserid ja kirjatundjadki.
Kes on süüdi? Tihti jääbki see ainukeseks küsimuseks, mis inimestel üldse tekib, kuuldes mingist raskest õnnetusest või nähes vigast inimest. Jah, muidugi on õnnetuste puhul oluline ka süüdlaste väljaselgitamine. On vaja selgeks teha, mis ja miks läks valesti, et juhtunust õppida ja edaspidi vigu ning õnnetusi vältida. Kuid küsimus – kes on süüdi? – ei saa kunagi olla esimene ja tähtsaim küsimus. Esimesed küsimused peaksid olema: kuidas oleks võimalik hädalist aidata, mida saaksin mina teha, et teiste kannatusi leevendada, et tekkinud olukorda võimalikult hästi ja valutult lahendada? Et aga selliseid küsimusi esitada, et sellised küsimused üldse tekiksid, peab inimene olema terve, ta peab olema nägija, südamega nägija.
Raamatus «Väike prints» ütleb rebane, et kõige tähtsam on silmaga nähtamatu ja et ainult südamega näeb hästi. Jeesus tuli avama inimeste südame silmi, õpetama inimesi südamega nägema. Ta tuli õpetama nägema inimesi, mitte nende pattusid. Kes näevad küll pattu ja eksimusi, kuid ei suuda või ei soovigi nende taga, õigemini küll nende ees, näha kannatavat ja abi vajavat inimest, oma ligimest, on Jumala silmis pimedad. Ja selline pimedus pole õnnetus, vaid patt. Just sellises pimeduses, südame pimeduses, süüdistab Jeesus ka varisere – see pimedus on nende patt, mis neile jääb, kui neil ka muid patte pole, ja just see on see patt, mis neid Jumalast lahutab.
Selle pühapäeva juhtmõte meie kirikukalendris on «Jeesus – meie aitaja». Jeesus ei küsinud, kohates kannatavaid ja abivajavaid inimesi, kas nad on patused või õiged. Ta ravis esmalt terveks nende ihuhädad ja alles pärast seda, kui ta nägi selleks vajadust, ütles neile, et ka nende patud on neile andeks antud.
Jeesus ütleb meie tänases kirjakohas: «Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud.» Ta ütleb «me peame», mitte «ma pean». Seega: Jeesuse järelkäijatena peame meiegi tegema Jumala tegusid. Märkama, olema halastajad ja armulised, hoolima, aitama.
Kuid selleks peame esmalt saama nägijaks, südamega nägijaks. Kas me seda aga üldse soovime või tunneme end mugavalt sellistena, nagu oleme, nagu too tütarlaps, kelle looga alustasime, või too pime mees meie pühakirjatekstist? Saab ju ka pimedana oma elu mugavalt ära elada. Südamega nägemine toob kaasa valu, teadmise ja hoolimise valu. Kas me oleme valmis selleks valuks?
Kas oleme valmis kandma ka kohustusi ja vastutust, mida selline nägemine ja teadmine kaasa toob? Kas oleme valmis saama ise aitajateks – tegema Jumala tegusid, nagu tegi kord Jeesus?
Kui oleme valmis, siis palugem, et Jeesus avaks meiegi silmad, tooks meid meie pimedusest välja, õpetaks küsima õigeid küsimusi ja aitaks meilgi saada aitajaks.
Kruus_Eve_2008

 

 

 

Eve Kruus,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)