Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Inimene on rohkem

25.01.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Ingeldus. Avo Üprus, Inglitiib 2018

Võtta luulekogumik juhuslikust kohast lahti ja lugeda: „Ikka jood jood jood, ikka jood …“ (lk 55), ja edasi järgneb tekst, mis oma ootamatute kujundite ja kirjeldustega ning Moosese nime mainimisega võib esimeses muljes tõlgenduda usumehe mõttesegaduste väljaelamiseks. Ei ole selget-sügavat „lumehelbeke tasa, tasa“, ei ole arvopärdilikult lakoonilist sõna-muusika sõnumit.
Stopp siiski! Liig kergelt tulevad arvamised ja hinnangud, ülekohtuselt üldistavad otsused. Hea-halb, meeldib – ei meeldi.
Aga inimene on ju rohkem, on palju rohkem. Looja ihkab enamat. Sõnadest välja, reeglitest välja, seigelda riimis või vabaltki isetahtsi, mängeldes, omamoodit otsimiseski leides. Pärt ja Liiv või kes iganes on igaüks isemoodi isikulises loomeängis, ihas end välja kangutada tasapinnalisest argitekstist. Nii ka Avo Üprus.
Midagi uut kohates töötab inimmõte võrdluse, sarnase otsimise põhimõttel. Möödunud aastast jäi meelde teinegi inglisõnaline teos, Erkki-SvenTüüri 2. viiulikontsert „Angel’s share“ (vaata https://www.youtube.com/watch?v=0GD0iEMQhGQ).
Teose alguse ujuvad helid viivad mõtteparalleelini „Ingelduse“ esimese luuletusega. Stiil – proosa või luule – ei ole ju oluline, see on ujuv või kiirelt vahelduv või üksteises sisalduv. Oluline on miski muu – otsida ülendust, kirgast kõlli, mis inimest väärib. Jah, sarnane näib olevat ka loojate eetos ning seeläbi mõju lugejale-kuulajale. See pole vastutulev, vaid kaasakutsuv. Kutse tähelepanu nõudvale rännakule, võib-olla vahel väsitavalegi. Aga just seeläbi kaasaminejat tunnustav, ülendav, läbi pingutuse tõelist rahuldust pakkuv.
Hoida viiulil pikka, kandvat peaheli nagu luulekogu teise luuletuse peategelast Jeesust. … tõde polnud kuhugi jätta,/ see tuli kaasa ja kõneles. Nende sõnadega määrab autor oma mõtteseiklustele vaatenurga vääramatuse, pidades peateljeks Teda kui (T)õde, kui tahtekõõlust – vastupandamatut, vaieldamatut ja tingimatut, elavat. Võta oma kõõlus ja kõnni, / kuni tuleb hommik kaheksandaks päevaks,/ täis äraseletatud uue loomise valgust. Sihipärase seikluse, otseuitamise tunne ei kao ka Tüüri kontserti kuulates.
Ja nii avanebki raamat, andes alguse lõpus veel ühed märgid, tähtsused – ligimene ja maailm. Tüüri kontserdi kolmas minut, luulekogus lk 20, „Oma maitse“. Jah, naps on külma pandud, inglid on oma osa saanud ja kalasupp on leel, sest ligimene vajab hoolt, sest vaid nii Jumal naerab ja väravapiidad lähevad õide.
Mõistagi on kogus luuleilma põhivara, mis ikka ja jälle luuletajaid köidavad: veri, surm, linnud, kuu, tähed. Teisigi. Teadlik vältimine viiks kammituseni, kasutamine deklareerib ausat inimlikkust. Üprus tõstab aga ühe neist, vere, eraldi esile, tagakaaneni. Elu? Surm? Lunastus? Ilmselt kõike seda ja enamatki, mida kõike ta lugeja enda mõttelaegastest üles leiab. Igatahes midagi ereehedat ja kanget.
Mis liinid veel luulekogu läbivad? Esmapilgul värviliste lõngade sasipundar selgineb mustriteks ja kudumi lõimedeks.
Ruum. Maine äng, et tähelaotus on inimese jaoks kahemõõtmeline, leiab luules vabastuse. Mõte liigub tähtede vahel, tõmmates lõimeniite maani – Kaksikud kisendavad kolmandat ööd, tahavad Suure Vankriga mängida.
Aeg. Eluraamat loeb ennast, aga luule loeb elu hetki, narritades narratiivi, sundides otsmikusagaraid tööle. Hetk võib olla multidimensiooniline, müstiline. Müstiliste mõtete loodud hetk, kirgas igaviku kõll ja kell, sest Aeg valetab. Kuidas toimetab aja ja ruumiga Looja, kes ise on aja- ja ruumiväline, seega võimeline toimima igas aegruumi punktis? Kas on midagi, mida ma ei peaks teadma? Millest see rahutus hinges? Võib-olla vaid mõtte vaba lend suudab luua tõeliselt toimivaid struktuure? Luulekogu ja viiulikontsert kulgeb, aeg-ajalt peatudes koondavalt kumisevates kellahelides.
Inglisõnumid tulevad, võetakse vastu.
Looming on loodud, on ületatud aega ja lisatud ruumi, avades ja avardades uusi mõttemaastikke. Luule ja muusika on valgushelk sõnadest ja nootidest armastusega loodud struktuuril.
Viiulid lõpetavad kui ühes noodis, tõehetke heli kõlab, poognad on üleval, kuid tuleb aru saada – see pole lõpp, kuhu on jõutud.
Viimane luuletus, lk 153:
Prohvetliku anni oled saanud vist,
õõtsutad mu niigi uppis olemist,
ühel hetkel loidab ere valgus,
selle asja nimi on vist ALGUS!
Sest inimene on rohkem.
Andres Lehestik

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)