Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Inimene on Jumala kõikvõimsuse ees alandlik

25.10.2017 | | Rubriik: Jutlus

Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. (Js 5:1)

Jumal armastab oma loodut. Ta armastab igat inimest, kõiki eranditult, ja tahab, et meil läheks kõik hästi. Et tema armastus ka inimestele head teeks, on ta seadnud majakorra ehk reeglid, õpetused ja korra, mille pidamisel inimkond kestab ja harmooniliselt elada saab.
Aga inimene ei ole tahtnud Jumala armastust sellisel korraldaval kujul vastu võtta. Inimlaps tahab (nõuab) sageli üksnes sellist armastust, mis on alati hea ja hellitav. Õpetlikud näited möödunust, mis näitavad Jumala raevukat sekkumist harmoonia taastamise nimel, nörritavad kuulajaid. Selline on ka tuttav lugu hukatusest pääsenud Lotist ja tema perekonnast, kellest üks ei suutnud jätta uudishimulikult tagasi vaatamata maiste hüvede nautimisele keskendunud olukorrale, käest lastud viinamäele.
Jumal on seadnud inimese loodut hoidma ja harima. Issanda viinamägi tuleb harituna hoida ja nii, et see viljakandev oleks. Põllumaa püsib viljakandev, kui aiapidamist armastatakse ja kasutatakse õigeid töövõtteid ning viinamäe rentnike vahel valitseb rahumeelne õnnetunne. Sellele osutas ka usuisa Martin Luther. Sellest osutamisest vallandus suur tormihoog. Tormile tõukavat sündmust peab kristlik maailm praegu reformatsiooniajastu alguseks.
Inimene on Jumala kõikvõimsuse ees aupaklik ja alandlik. Alandlikuks tõmbumine sünnib spontaansetel ja loomulikel hetkedel, kui on välja lülitatud tõrksust esile toov analüüsimise ja mõtestada püüdmise mehhanism, jumalanäolise inimese suur iseseisev mõtlemisvõime. Alandlikuna elamise hoiak tekib aga just siis, kui inimene on asjad enesele selgeks mõtelnud ja kui ta on oma senise elukogemuse põhjal järeldused teinud.
Mõtlemisvõime ühiskonnas tervikuna on liikunud aga selles suunas, et jumalanäoline on asunud Loojaga vastasseisu ehk kemplusse. Aga ikka ja alati jääb nii, et niipea kui inimene end mõtlemiskammitsaist korraks vabaks laseb, annab ta end kohe jäägitult ja lapseliku usaldusega taevase Isa meelevalda. Olles sisemiselt harras.
Mõne aasta eest sattusin Paunvere väljanäitusele. Rahvast oli murdu ja rohkemgi veel. Keset seda rõõmus-lärmakat rahutust kõrgus auväärne Palamuse kirik. Soovisin rahus veidikene istuda ja palvetada. Kiriku uksel aga oli rahvahulk moodustanud kenakese kobara. Sisenejad soovisid osta palveküünlaid. Kõlks ja kõlks poetusid euromündid kiriku eeskojas istuva kirikumehe ees olevasse suurde kasti. Kast oli juba kuhjaga täis. Mõtlesin endamisi, et ega ma siin täna nüüd küll rahulikku olemist ei saa kogeda. Kuid kolm-neli sammu edasi kirikusaalis valitses pühalik vaikus. Inimesi oli palju, aga nad asetasid süvenenud palvemeeleolus altariruumi äärtele, aknaalustele pindadele ja seinaniššidesse palve- ja mälestusküünlaid. Enamasti Palamuse kirikus palju inimesi ei käi. Nüüd aga isus kirikutäis inimesi vaikselt ja mõtlikult ajaliku ja igavese kokkupuutepaigas. Needsamad laadalised olid äkitselt suure hulgana Jumala kojas, pühitsuses ja vaikuses. Viibiti mingisuguses erilises tänu- ja palvemeeleolus, valmis alanduma palveks.
Usupuhastuspüha lävel seistes ja reformatsioonijärgse ajastu poole tuhande aasta pikkuseks mõõtmisel oleme jõudnud seisu, kus suured vastasseisud ristirahva vahel on ammu lõppenud. Üldine lugupidamine ja austus eri kirikute ja erinevate kommete vastu on valdav. Konfessioonide ja kirikute sees lahvatavad erimeelsused lahendatakse rahumeelsete arutelude teel. Aga inimese sisemine puhastus mitme põlvkonna vältel ladestunud tõrksatest välistest hoiakutest on ehk usupuhastuse ajajärgu uue poole tuhande aasta alguse väljakutse. Enese sisemise usuharduse ülesleidmine, sellele osutamine ja selle oma eluhoiakuks tõstmine. Meie praeguse ajastu vaimulikkonna ja kristlaskonna peamine misjoniülesanne – minge ja ütelge kõikidele rahvastele, et nende esivanemad on ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja et teie olete selle õndsuse pärijad, isegi kui te seda ei tea.
Kõik inimesed on varustatud sisemise usu­seemne varuga, suuremaga või väiksemaga. Kui rõõmustavalt see ususeeme tärkab ja kui suureks viljakoguseks ta kasvab? Kui suur on meie puhas usuvilja saak, mille me Jumalale ulatame siis, kui tema ees seisame. Hale ja rumal on seista seal tühja ja usust puhta korvikesega, ilma põhjata korviga või üldse ilma korvita, sest oleme seemnevaka kaotanud või minema visanud.
Märgakem, et oleme rikkad selle ususeemne poolest, mida tuleb vaid puhastada vastaliseks muutunud inimmõtlemise külvatud uskmatuseaganatest. Otsigem alati ja kõikjal eelkõige Jumala riiki ja seadkem oma elu juba siin selle riigi nõuete ja igavese korra järgi.
Tänu toome, Issand, Sulle, et Sa mõtled meile veel.

Tooming_2

 

 

 

 

Ants Tooming,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)