Esileht » Arvamused » Kolumn »

Inimene, kirik, seltskond

12.01.2022 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets.

Raamatus „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“ on Uku Masingu (1909–1985) kirjutised Teise maailmasõja eelsest ja aegsest ajast. Mitmes enne maailmasõda avaldatud tekstis käsitles ta õhtumaa kultuuri allakäiku toonasel ajal ning kiriku suhteid ühiskonnaga ja poliitikaga läbi aastatuhandete.

Masing kasutas sõna „seltskondlik“, millega saab mõtestada ja mõista nii Jeesuse sõnumit algkristluse päevil, neljandast sajandist tekkinud kristlikku õhtumaad (sh keiser Constantinust nimetas Masing antikristiks ehk oli toimunud muutuste suhtes kriitiline, kuna piltlikult öeldes sai kristlus „parketikõlblikuks“, nagu täna öeldakse) kui ka kiriku suhteid riigi ja kultuuriga valgustusajast alates. 

„Seltskondlik“ viitab seejuures nii väiksematele inimkooslustele (nt kogukond, töökoht) kui ka ühiskonnale, kultuurile, tsivilisatsioonile. „Seltskondlik“ on alatine ja püsiv osa inimelust ning nii saab selle mõiste varal näha algkristluse näidetes tänapäevast ning tänapäevases sarnast ja sama sellega, mis oli keskajal. Ehkki varasematel aegadel polnud nt 5G internet ja rohepööre teemaks, on inimese ja ühiskonna suhete põhiküsimused samad.

Nii mõeldes näeme, et suur osa Jeesuse sõnumist tegeles (Masingu sõnakasutuse järgi) seltskondlike tavade ja traditsioonidega. Jeesus ei öelnud neist revolutsiooniliselt lahti (oleks liialdus öelda, et ta „eiras ühiselu reegleid“, ei, ta pidas hingamispäeva jne), ent ta käsitles neid ka inimesest ja olukorrast lähtuvalt. 

Carl Jung on täheldanud, et mida suurem on inimkooslus, seda primitiivsemaks, lihtsamaks või lapsikumaks muutub see ühisnimetaja või jagatud uskumus, mille põhjal see grupp (või grupi rituaal) toimib. Seetõttu võib olla, et mõned inimesed tunnevad end väiksemates kooslustes rohkem inimestena, ehkki mõned on kindlasti ka seltskondlikumad inimesed ning tunnevad end kõige paremini laulupeol, raekojaplatsil, lennujaamas ja supermarketis. Päris ilma seltskonnata ei saa keegi (ka Jeesus polnud eremiit).

Masing nägi taunitavat kiriku kaasaminekut „seltskondlike“ arusaamade ja eetikaga nt keskaja ristisõdades, aga ka püüdlustes 19. ja 20. sajandi muutustes käia „seltskondlike“ muutustega kaasas ning omada „seltskonnas“ (mis on enam-vähem sama, mis piiblitekstis on „maailmas“) staatust ja rolli. 

Masingu kriitikat kiriku kohta lääne ajaloos ei taha sel kohal pikemalt käsitleda, kuna tema käsitlus on nagu Oskar Looritsa arusaam eestluse kujunemisest, kus Loorits väitis, et eestlased on 3–4 aastatuhande vaates rohkem ida päritolu kui venelased ning viimase aastatuhande germaniseerumine on olnud pigem negatiivne. Kui sedalaadi käsitluse poolel on rohkem tõendeid kui tema vastandil, ei ole ta populaarne juhul, kui vaidlustab seda, mida üldtunnustatult peetakse heaks. 

Aga ega Masing rohkem kui 80 aastat tagasi kirjutades ei soovinudki tegelda parima teadmisega ajaloost, vaid osutas pigem sellele, et olukord pole muutunud. „Seltskondi“, kellega kaasa minna või kelle tegevuses staatust ja rolli omada, on tänapäeval samamoodi. 

Masingu käsitluses oli ka teine silmi avav tahk. Ta taunib lahendusi, mis teevad inimesest masina selles mõttes, et mistahes valikute puhul otsitakse kõigi jaoks õiget või optimaalset valikut. Mõte on selles, et ega variserid olnud viimased inimühiskonna ajaloos, kes üritasid kehtestada kõigile ühtmoodi kehtivaid ja rakendatavaid reegleid. 

Tänastel („seltskondlike“) reeglite koostajatel ja kehtestajatel on seniolematud andmed ja vahendid, millega inimkäitumist mõõta ja seadistada. Aeg-ajalt võib-olla märkame, et kusagil keegi on keelanud nutriakasvatamise Eestis. Reegli päritolust teame heal juhul seda, et kes iganes selleni jõudis, jõudis selleni „teadmuspõhiselt“. Ent mõelgem hetkeks aeglaselt – reegel nutriast … on üks ja ühine … kogu Euroopa Liidus. Variseridele oleks see käinud kaugelt üle jõu.

Masing nõustub, et ühiskond toimib masinlikult (st kohtleb oma liikmeid ühetaoliselt). Ent inimest üksikult võttes on selles ka probleem. Inimene ei ole masin ning inimest ei peaks seadistama, „kuidas elada“ ühe ja ühetaolise käsiraamatu järgi. Või saab seda teha vaid piiratud määral. 

Sel kohal aga Masingu õppetund ka lõpeb. Silmi avab ta küll, ent mis sellega peale hakata, ei oska öelda. Ega Masing saagi anda vastuseid või soovitusi, kuidas käituda. Kui annaks, laguneks mõttekäik koost. Ent ta märkas küsimusi, mida inimesed küsivad täna mitte vähem kui 80 või 2000 aastat tagasi.

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)