Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Inimene, kes elab juba Jumala riigis

02.09.2009 | | Rubriik: Jutlus

Istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: «Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.»
Mk 12:41–44

Tänases kirjakohas näitab Jeesus inimest Jumala riigis. See on lesknaine oma väikese anniga. Seda, et ta on juba Jumala riiki pääsenud, tõestab tema eriline tegu. Iisraeli rahva jumalariigi ootus tähendas seda, et Jumal tuleb, teeb meid tugevaks, võtab kõik mured ning valitseb meie üle. Kuid kas inimene seda valitsemist oma elus tegelikult soovib? Iga inimene ei ole Jumala laps. Nagu kooliealised võivad unistada, et nad oleks võinud sündida tuntud sportlase või ärimehe perre, mitte aga oma vaeste vanemate lapseks, nii on täiskasvanudki teinud end oma pattude kasulasteks. Jumala lapseks saada ei soovi paljud. Siin aga leiab Jeesus rahvast vaadates ühe jumalalapse.
Keegi naine tuli Jeruusalemma templisse. Ohvrikirstu juures olid annetajad. Rikkad maksid palju, sest neile jäi ka palju alles, see naine andis aga ära kogu oma raha. Temal ei olnud võimalik maksta palju, ometi leiab Jeesus, et tema ohver oli suurim. Vaadates neid inimesi, näitab Jeesus, kes on kangelane. Võib-olla oli kangelane paljulapseline ja tööst koormatud, sattus harva Jeruusalemma. Kuid Jeesus näitab, et just tema sees on sündinud suurem Jumala ime kui rikaste ja haritud meeste sees.
Piibel jutustab sellistest väikestest kangelastest veel. Oli keegi mees Naabot, kelle ainus varandus oli viinamägi kuningalossi krundi kõrval. Kuningas tahtis piire õgvendada ja soovis viinamäe ära osta. Talupoeg küsis seepeale, kas kuningas ei tea, et Jumala käsk on maad isalt pojale pärandada, mitte võõrale müüa. Kuningas  norutas. Jumala käsk teda ei liigutanud. Oleks ju võinud rõõmus olla, et sai Jumala sõna kuulda, aga kuninga südames polnud rõõmu.
Täis irooniat kirjutab Piibel, et kuninganna oli energilisem, võttis ohjad enda kätte ja laskis talupoja tappa. Seeläbi oli kuningas maatüki omanik. Kuid ta sai seda olla lühikest aega, sest langes peagi võimuvahetuse ohvriks. Ja nüüd loeme Piiblist, et talupoeg tundis pühakirja ning oli otsusekindel, kuningas aga vilets mees ja Jumala asjades asjatundmatu. Naaboti nimi on igaveseks kirjutatud, ta oli mees, kes jäi kindlaks.
Kindel oli ka naine ohvrikirstu juures. Miks ta tegi taolise kangelasteo? Küllap ta tunnetas Jumala riigi lähedust. Jeesus, Jumala riigi tooja, oli lähedal. Kuid kust tundis lesknaine Jeesust, tundmatut annetuste väärtuse hindajat varalaeka juures? Ei olnud ju kusagil kirjas, et see mees on Jumala Poeg. Kuid naine oli templis. See sisendas tallegi, et Jumala riik on lähedal. Sinu käik templisse toob sind Jumala riigi ligi, sest sa oled astunud üle «kirikuläve», rahva vaimsete püüdluste asupaika.
Taoline suur ohver, viimase raha loovutamine, on Jumala riigi lähedust tunnetanud inimese tegu. Jeesuse läheduses on teisedki inimesed teinud erilisi väljaminekuid ja toonud ohvreid. Naine alabasternõuga, kes kallihinnalise salvi Jeesuse peale valas ja teda salvis, tegi seda. Jeesuse jüngrid lahkusid kodunt, et Jeesuse järel käia. Nad jätsid pere, lõid käega töödele, tähtaegadele, soodsatele ilmadele, sest seda tööd, Jeesuse järel käimist, ei saa teha veidi hiljem, tuleval aastal või ilusama ilmaga. Seda on vaja teha siis, kui Jumala Poeg on meie keskel.
Lesknaine tunnetas, et tema elus oli eriline päev, mil ta oli Jumalale eriti lähedal. Ta soovis teha Jeruusalemma pühakoja rikkaks, et see oleks auline ja suudaks hoolitseda oma laste eest. Ta ei mõelnud homsele, ei muretsenud, millest sööb ja maksud maksab. Lesknaine ei soovinud olla kitsi ema, kelle lapsed Jumalast ei tea.
Eestimaal oli üks naine neljanda lapse sünni järel raskelt haigestunud. Tema mees hoolitses laste ja haige abikaasa eest. Kord luges naine lehest, et linna sotsiaalmajas on elektri eest pikka aega maksmata. Ta võttis sahtlist mõnikümmend tuhat krooni (see oli veel enne majanduskasvu ja inflatsiooni) ning viis Eesti Energiasse, öeldes: «Mina maksan vaeste eest.» Tema mees ütles sellest kuuldes vaid kaks sõna: «Võtame rahulikult.» Ka siin toodi suur and.
Mis saab homsest? Mis saab Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust? Kirik mõtleb ju nii väga majanduslikule võimekusele. Ütleksin, et Jumala riigi läheduses saavad rikkad vaeseks ja vaesed rikkaks. Meie kirikus on toodud palju lesknaiseohvreid. Ja Jeesus on need meeles pidades vastu võtnud.
Jumala riik muudab meie meeled, nõnda et vähe on palju ja palju on vähe. Jumal juhatab meid uute mõõdupuude juurde.

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)