Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Inimene – Jumala poeem

10.08.2010 | | Rubriik: Jutlus

Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.
Ef 2:4–10

Minu jaoks tõuseb selles kirjakohas kõige rohkem esile viimase lause esimene pool: «Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks.» Nimelt selle lõigu huvitavalt kohmakas eestindus. Võib jääda mulje, et sõna «teos» on seesütlevas käändes nimisõna «tegu», millest võib omakorda järeldada, et Jumala tegu on Kristus Jeesus. Aga selline tõlgendus on teoloogiliselt vale, sest Kristus Jeesus ei ole Jumala tegu, vaid Jumalaga üks, seega ise tegija.
Õige lugemine on loomulikult selline: meie oleme Jumala teos, looming, kes on Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks. Aga õnnekombel võib see eestinduse kohmakus olla päris viljakas, sest juhib uudishimulikku lugejat küsima: mida siis õigupoolest see «teos» siin tähendab?
Kreekakeelses algtekstis on «teose» vasteks poiēma, mis võib tähendada teost, tööd, asja, aga ka luuletust, poeemi, kirjatööd. Uues Testamendis esineb tegusõna poiēw eri vormides palju kordi, kuid nimisõna poiēma vaid kaks korda: Rm 1:20, kus see tähistab Jumala poolt loodud maailma, ja meie kirjakohas Ef 2:10, kus see tähistab Kristusesse uskujaid kui Jumala loomingut.
Nõnda lubab sõna poiēma lai tähendusväli, kuid vähene kasutus huvitavaid tõlgendusvõimalusi. Näiteks sellist, et inimene võib olla nii asi kui ka poeem. Seega korraga nii ruumiline kui ka ajaline. Piiblis on tavaline inimesest mõelda kui savikujust, kelle Suur Pottsepp on vorminud. Kuid elu, mille Jumal sellesse savikujusse sisse puhus, on justkui ajaline dimensioon inimese olemuses.
Inimene kasvas ruumilisest asjast ajaliseks poeemiks, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Tõepoolest, inimese elukäiku ei saa ju inimese olemusest lahutada. Seega, inimene kui poeem – eks kõla uhkelt! Ainult nüüd on küsimus, kuidas see poeem lõpeb – kas õnnelikult või õnnetult?
Laupäeval, 7. augustil tähistas eesti kultuuriüldsus armastatud ja rahvusvaheliselt tuntud helilooja Veljo Tormise 80. sünnipäeva. Sel puhul esitati Tallinnas Noblessneri Valukojas Tormise ballett-kantaati «Eesti ballaadid» (1980).
Kuulates mõtlesin: pole midagi öelda, tõeliselt mõjuv teos, mis arvatavasti kõnetab iga inimest. Esmajärjekorras aga eestlast.
Teos on üles ehitatud kuuest regivärsilisest jutustavast eesti rahvalaulust. Ehk poeemist. Sest igaüks väljendab ühte elulugu. Ja huvitaval kombel ei lõpe neist mitte ükski õnnelikult. Karske neiu tapab ligitikkuja, eksinud neiu vägistatakse, mehetapja võtab eneselt elu, naisetapja põletatakse elusalt, kuldnaise kosinud mees pettub ja kalmulistega lepingu teinud mees kosib koolnu. Masendav ja mõtlemapanev! Miks lõpevad need eesti inimeste elulood alati õnnetult? Kas see peabki niimoodi olema?
Ei pea! Jumal pole andnud inimesele elu selleks, et see lõpeks õnnetult. Inimelu on olemuselt õnnelik. Ainult patust tuleneva inimliku kaduvuse ja ebatäiuslikkuse tõttu lõpeb see õnnetult. Kristuses aga on see inimelu õnnetus ületatud. Kristus, kes pole Jumala tegu, vaid Jumalaga üks, on inimestele uuesti meelde tuletanud, mis on inimene kui looming, kui Jumala poeem. Kristus on elanud sellise eluloo, mis lõppes küll surmaga ja näilise hävinguga, kuid osutus sellegipoolest õnnelikuks: Ta tõusis surnuist üles.
Aga õnnelikult lõppevat Kristus-poeemi pole ühelgi inimlikul savikujul võimalik omal jõul järele elada. Just nimelt seetõttu, et Kristus pole looming, vaid Looja. Nõnda on inimesel võimalik olla õnnelikult lõppev poeem ainult Kristuse sees. Apostli sõnadega: Kristusesse uskuja on asetatud Kristuses Jeesuses taevasesse olukorda ja Temas näidatakse talle tulevastel aegadel armu võrratut rikkust. Selleks asetajaks ja näitajaks on Jumal, ülim Poeet, kellele olgu au ja kiitus igavesti!
Aamen.


Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)