Inimene jalgratta seljas
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 17. jaanuar 2007 Nr 3 /
Marek Strandberg on mees, kelle mõtteid peavad mõned utoopilisteks, teised näevad taolises analüüsis tarka tervikut ning ainuvõimalikku edasiteed meie kõigi jaoks.
Minu ilmavaade looduse ja ühiskonna seostele ning inimese päris suurele vastutavale rollile selles suhtes pärineb paari aastakümne tagant. Selle mõistmise kujunemisel aitasid kindlasti kaasa Tartu ülikooli rikkalikud eneseharimisvõimalused.
Toona (st 1983–1988) polnud veel kujunenud arusaama, et õppimine on investeering ja haridus äri. Tudeerisin sel perioodil vägagi erinevaid valdkondi. Enda põhilisele, keemiaerialale lisaks. Meditsiini, bioloogiat, kirjanduse ja kultuuri ajalugu ja muudki. Sel perioodil kujunenud tervikpilt sai juba üsna roheka varjundi. Nii oligi üks esimesi 1990. aastate algupoolel minu osalusel loodud tehnoloogiaid just farmijäätmete kiirkomposteerimise tehnoloogia. Selle abil sai luua kompostmulda.
Olin toona enam seotud äritegevusega ning lootsime, et viljakas kompostmuld võiks olla huvipakkuv eksportartikkel just kuivadesse ning kõrbetega maadesse. Paraku polnud mul erilist teadmist ega aimu, mil moel ärikultuuri erinevusega toime tulla ja sinnapaika see plaan jäigi.
Hiljem olen tehnoloogiaid edendanud nii ehituse kui ka veepuhastuse alal ning harinud inimesi keskkonna küsimustes nii ülikoolides kui ka ajakirjanduses.
Mu tõekspidamised on seega päris eakad… täna ainult ehk veidi lihvitumad kui varasemalt.
Palju Teis on säilinud keemikut?
Ma töötangi jätkuvalt keemikuna. Tegelen keemiatööstuse protsesside ja uute materjalide loomisega.
Keemikute osatähtsus Eesti elu edendamisel, ühiskondliku asja ajamisel on tähelepanuväärne. Kui ma millenniumivahetusel oma teadmisi Tartu ülikoolis uuel ringil sotsiaalteaduskonnas täiendasin, siis oli miskipärast levinud lause «Hoidku jumal sind keemikute eest!». Kuidas Teil läbisaamine Jumalaga on?
Minu läbisaamine Jumalaga on neutraalne. Ma pole näiteks kunagi hüüatanud, et «Hoidku keemikud meid Jumala eest!».
Piibli järgi võiksime inimestena käia ümbritseva looduga ümber kui head majapidajad. Ometi on läinud teisiti…
Mitte ainult Piibli, vaid ka igapäise terve mõistuse järgi on see nii. Aga inimeste terve mõistus ja vaba tahe pole lihtsalt pidevalt kooskõlas. Terve mõistus nimelt… pole ilmselt mitte niivõrd Jumalast, kui vajab inimese enda pidevat hoolt. Nagu ei pea ka põld end ise.
Inimühiskonnas on palju uut ja väga uut teadmist, mis on kogunenud viimase sajakonna aasta jooksul. Nagu paar tuhat aastat vana jumalasõna, nii pole kahjuks ka värskem teaduslik teadminegi Maa elanike terve mõistuse sage osaline. Meie vaba tahet juhib paraku jah üsna sageli just veidi aegunud või puudulikki terve mõistus.
Olen Piiblit korduvalt lugenud, loomulikult kujuneb igaühel neist tekstidest oma nägemus. Nii ka mul.
Vana Testamendi lugudes joonistub selgelt välja käitumisreeglistik, mille kohaselt ei tasu teistele teha seda, mida ei taha, et endale tehtaks. Kui lugeda ja kuulata meie kaasaegsete inimeste arusaama eetikast ja moraalist, siis just see arusaam tuuakse üsna sageli selleks n-ö õigeks viisiks toimida.
Samas, selle põhimõtte järgi toimib osaliselt ka suurem osa muust elusast. Uue Testamendi lugude põhijoon on aga hoopis muus: tee teistele seda, mida tahad, et endalegi tehtaks. Mingis mõttes see ju kajastub põhimõttes, et ligimest tuleb armastada. Teisele headtegemises ongi tegelikult jätkusuutliku inimtsivilisatsiooni võti… rohkem kui alandlikkus või jumalakartlikkuski ehk. Koostöö ja teiste huvides toimimine nõuab paratamatult seda, et oma terve mõistus hoitakse kombes. Enda kohta tajume ja tunnetame alati, mis meile hea, ka sügavamalt juurdlemata.
Selle arusaama järgi võiks Jeesust Kristust pidada üheks esimeseks edukaks juhtimis- ja majandusteoreetikuks. Teiste huvides toimimise praktilist loomust on Jeesusest aastasadu hiljem mõistnud nii Henry Ford kui John Nash.
Esimene neist mõistis üheksa aastakümne eest, et konveieril õnnestub autosid kiiremini toota, kui töölised ei hoolitse vaid enda tegemiste eest, vaid peavad silmas ja aitavad kaasa, et ka nende kaaslased oma tööga toime tuleksid.
Poole sajandi eest täheldas matemaatik John Nash, et erinevate mängude võitmise parimaks strateegiaks võib osutuda just oma mängupartnerite huvis toimimine. See tähelepanek oli aluseks, miks Nashile 1994. aastal majanduse alal Nobeli preemia määrati.
Erinevatel ajastutel on nii kirik kui ka rahvas andnud piiblilugudele erinevaid tähendusi. Eestlaste, tegelikult kogu maailma jaoks on piiblilugude tähendus nihkunud just teiste huvides toimimise möödapääsmatusele. Sel moel mõeldes ja toimides säilib nii inimene kui ka keskkond.
Sööme kodus siinset toitu, kogu kodukeemia on keskkonnasõbralik, käime taaralinnas palju jalgsi, sorteerime prügi, üritame ressursse säästa… Ometi ei päästa sellega veel maailma. Tarbimishullus kestab, mugavus nõuab ohvreid ja laiutav tööstus saastab ja laastab. Kuidas edasi?
Minu veendumuse kohaselt pole küsimus mitte niivõrd tarbimises, kui tarbitava olemuses. Nimelt on enamus kaupu niivõrd energia- ja materjalimahukalt valmistatud, et see meid hukutabki. Ega nii edasi ei saagi. Tuleb hakata võimaluste piire märkama ja neid oma tegemistes arvestama.
Üks on selge, inimese võimuses pole hukutada elu Maal – elujõud on määratult suur. Ainus, mida inimkond on suuteline hullus ja piirideta tarbimises tegema, on – hävitama endale sobiva elukeskkonna.
Edasi? Edasi tuleks pühenduda sellele, et muuta majandamise aluseid. Vaid rahas mõõdetav ja kaalutav kapitali- ja kasumiarvestus on selgelt puudulik ja tekitab moonutatud pildi maailmast.
Edasi tuleks minna näiteks kapitaliarvestuse aluse laiendamisega. Majandusotsustes tuleb kasutusse võtta ka looduskapitali mõiste. Looduskapitalism oleks see tee, mille abil vaid rahale keskenduvast majandusest edasi areneda. Raha on kultuuris olulisel kohal ja rahavihkamise ja kasumi eitamisega kaugele ei jõua.
Looduskapitalism olekski majanduskultuuri edasiarendus. Rahas arvestatava kapitali puhul tähendab selle kaotus majandusaasta jooksul ettevõtte pankrotti. Nii peaksid olema ka ettevõtted, mis kasutavad liigselt loodusressursse, ökoloogilises pankrotis. Raha pole mitte halb, vaid on lihtsalt ühekülgne ja seetõttu universaalse mõõdupuuna kõlbmatu.
Nii nagu me oskame kaupluses kasutada mõõdulinti, et hinnata, kas diivan või kapp meie tuppa mahuvad, peame õppima hindama ja mõõtma majandust, kas see Maa ökosüsteemi ära mahub.
Teie ideed säästvast ja taastuvast energiast, ökokodudest ja osalusdemokraatiast on muljetavaldavad. Millised on need positiivsed momendid Eesti puhul, mis võiksid kaasa aidata siinsele edumeelsele ökoloogilisele innovatsioonile?
Eelkõige on selleks selge vajadus ökoloogilise innovatsiooni järele. Eesti võiks olla juba loodud säästlike tehnoloogiate rakendamisega eeskujuks. Just eeskuju ja näited on see, mis ühiskonnas muutusi tekitab. Inimesed on oma looduslikult loomult primaadid ja meid iseloomustab seetõttu kalduvus olla uudishimulik ja ettetehtut järgi teha.
Väikese ja sestap ka paindliku ühiskonna, nagu seda Eesti on, võimalus on olla uue energialahenduse kasutussevõtjana teenäitaja. Nii oleme seda olnud näiteks IT valdkonnas: oleme kiiresti ja paindlikult ühiskonna ulatuses rakendanud mitmeid lahendusi, mida meilt on ka õppimas käidud.
Eestil on võimalus teha oma valikud ökoloogilise innovatsiooni suunas kas või eelolevatel riigikogu valimistel. On erakondi, kes keskkonnasäästlikku majandust pooldavad, ja neid, kes seda välistavad.
Kas Teie meelest dikteerib inimese edaspidise käekäigu ökoloogilises mõttes inimene ise või keskkond?
Mõnes mõttes on inimkond ökosüsteemis sarnane inimesega jalgratta seljas. Kas jalgratturi edasikulgemise dikteerib jalgrattur või jalgratas?
Nagu peame oskama jalgrattal tasakaalu hoida ja mingist hetkest toimib see automaatselt, peab inimkond suutma samal moel ökosüsteemiga koos ja tasakaalus toimides edasi liikuda.
Meil on palju õppida põlisrahvastelt, kelle kultuuri pärisosaks on loodushoid ja looduse võimaluste ning piiride loomupärane tunnetamine. Ütleksin siis, et meie edaspidine käekäik on määratud meie suutlikkusega ökosüsteemiga koos toimida.
Küsis Mari Paenurm
