Inimene elab kõigest, mis lähtub Issandast

Jl 2:21–27

Lõikustänupühaks on saak kogutud ja oleme tänulikud selle eest, mida põld on kandnud. Sellest, millest süda ja hing rõõmu tunneb, räägib nüüd suu. Oluline on, et me suu tooks tänu Jumalale, sest tema arm on see, mis meid elus hoiab ning igapäevase leivaga õnnistab. Kui me ka otseselt ei ole külvanud ega lõiganud, oleme ikka teinud oma töid ja tegemisi, millest tasu saanud. Jeesus viitas taeva lindudele, öeldes: „Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?“ 

Oleme tänulikud ka tänusõnade, hoolitsuse, tunnustuse eest. Ometi pole me teinud tegusid sellepärast, et inimesed meid austaksid, vaid tahame tänada Loojat. Mt 4:4 on Jeesus öelnud teda kiusama tulnud kuradile: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Ta viitas tekstile 5Ms 8:3: „Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ 

Kui leib on laual, on kõht täis. Täis­väär­tuslikuks eluks vajame ka sellist leiba, mis annab tervise, armastuse, sõpruse, pere, kodumaa ja veel muudki. Riik hoolitseb meie eest, kaitseb piire, jagab toetusi, teeb seadusi. Paulus võrdleb kogudust ihuga: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks … Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.“ (1Kr 12:12,13,26,27) 

Kirikuelu on meile väga tähtis, sellest sõltub usuline ning isegi vaimne ja füüsiline tervis. Tunneme end halvasti, kui meedias on kirikut halvustatud või valesti mõistetud. Meie julgustuseks on Piiblis kirjakoht 2Kr 4:7–10: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.“

Koguduse jumalateenistus on meile Jumala leib, mis kingib rahu ja lootust. Mure oma koguduse ja kiriku käekäigu pärast paneb meid palvetama. Prohvet Joel tuletab meelde aega, kui rohutirtsud laastasid kogu maa: „Mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle rohutirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad!“ (Jl 1:4) „Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?“ (Jl 1:16) Kogu maa ägas ja värises, see oli pime ja sünge aeg, mille sarnast polnud inimesed varem tundnud. Kellegi töö ei kandnud vilja ega läinud korda. Kannatused panid rahvast mõtlema inimese piiratusele, oskustele ja võimetele. Häda õpetas lootma Jumala abile. Kui tuli aeg, siis Jumala sõ­num prohvet Joeli kaudu oli: „Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju!“

Jumala käes on kõik meie ajad. Me võime öelda, et tema teeb ka täna suuri asju. Suur pole see, et kellelegi kingitakse lotovõit, vaid see, kui inimene oma elus tunneb Jumala abi ja pöördub tema poole oma palvega. Siis tuleb paranemine ja Jumala abi. Sel aastal on koroonaviirus mõjutanud ja hirmutanud kõiki inimesi kogu maailmas ning me ei tea, kuidas see lõpeb. Midagi ei sünni Jumala teadmata. Igal halval on ka hea pool. Issand ütles, et rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud – see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale (Jl 2:25).See teadmine üllatab ning paneb vaatama rasketele aegadele teise pilguga. Kas ka meile saadetud viirus on Jumalast? Kui nii, siis peab selles olema midagi, mis toob inimkonnale kasu.

Suurim tarkus on ilmselt see, kui täna teame, mida öelda või ütlemata jätta, mida teha või tegemata jätta, et homme oleks parem. Et hom­me täituksid Jumala sõnad, mida ta läbi proh­vet Joeli on öelnud: „Ja ma tasun teile nen­­de aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud, vast­sed, mardikad ja röövikud … Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt.“ (Jl 2:25,26)

Püüdkem siis olla kannatlikud ja usaldada Ju­malat. Mõeldes homsele ja lootes täna midagi ko­guda ja salve panna, ei tohi unustada, et lõ­puks on kõik siiski Jumala kätes. Lõikustänupühal ärgem unustagem tänada Loojat kõikide andide eest, mille oleme saanud ise ja millega oleme suutnud aidata oma ligimest. 

 

 

 

 

Üllar Salumets,

Urvaste koguduse õpetaja