Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Inimene ei pea üksi kõike kandma

21.09.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Helika Gustavson-Rätsep on mitmetahuline muusik, kes peab oluliseks ka koguduse kasvamist läbi vaimuliku muusika ja teenimise. Mari Paenurm
Helika Gustavson-Rätsep on kahtlemata üks neid kirikumuusikuid, kes on peaaegu et ülekvalifitseeritud luterliku tagasihoidlikkuse jaoks, kuid kes näib meie kõigi õnneks veendunud olevat, et koguduse näol on ta sattunud parimasse seltskonda, kellega koos edasi minna.

Teist aastat tegutseb ta Tartus Maarja koguduse kirikumuusikuna, olles elutargem kui kunagi varem ning tõmmates veidi hinge kirikumuusika liidu peasekretäri ametist Tallinnas, mille ta poolteist kuud tagasi maha pani. «Mul ei ole kuskile kiiret. Tahan teha oma tööd hästi, lõpetada kooli ja olla laste jaoks olemas. Iga nädal kahe linna vahel sõitmine oli päris koormav,» võtab ta nüüd juba rahulolevalt kokku.
Kuidas saada elusamaks ja targemaks
Näitlejate perest pärit Helika, kes teismelisena suhtus skeptiliselt kõike, mis igavikulisi väärtusi puudutab, sai ometi Avo Üpruse näidendist «Torn» (mida vähemalt tolleks hetkeks küll veel keegi kusagil lavastanud polnud) nii palju mõtlemisainet, et see hakkas ennast puudutama. «Eks tegelikult on ju nii, et inimene ei saa oma jõuga hakkama. See ei ole nõrkuse küsimus. Mul on, kelle kätte oma asjad anda. Muidugi ei tähenda see seda, et elu läheb nii, nagu mina tahan, vastu tuleb võtta kõik. Ja on lootust, et kõik tuleb lõpuks kasuks,» kõneleb muusik.  
See elusamaks saamine on võtnud muidugi rohkem kui kakskümmend aastat. Leeris käis Helika oma kodulinnas Tallinnas Kaarli koguduse juures ning õppis muusikapedagoogikat Eesti muusikaakadeemias. «Juhtusin kooli ajal noorematele klassidele muusikatundi andma ja sattusin sellest täielikku vaimustusse.»
Et aga vaimustusse sattus Helika ka orelitest, siis koolitas ta ennast Saksamaal Dresdenis kirikumuusikuks. Veidi igatseva ohkega räägib ta piiritagustest kirikumuusika traditsioonidest. «Kui ma vaatan kas või õppijaid – «kaevati» kusagilt välja kauni kantaadi käsikiri, taastati ja kanti see ette. Või muusika ja improvisatsioon – sa tead erinevaid stiile, heliloojate ajastut, võid mängida samas võtmes, improviseerida samas võtmes. See on suur vabadus. Eks see ole ka Eestis olnud, vahepeal kadunud ja nüüd ehk jälle oma kohta leidmas.»
Elu maal – askeetidele ja enesetapjatele?
Õppimise järel ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõutöö kõrvalt läks Helika Karksisse organistiks. «Väike, aga armas pill,» meenutab kirikumuusik kerge naeratusega, otsekui oleks praegugi silme ees Kessleri oreli tuulepõhja kaanele kirjutatud «So töne zur Ehre Gottes» (kõlagu ta Jumalale auks), «mõnikord mõtlen, et kes teda nüüd hooldab või kuidas tal läheb.»
Karksis sai Helika tuttavamaks kolme järjestikuse vaimulikuga. Rein Õunpuu ajal oli pastoraat alati noori ja muud rahvast täis. «Reinul ja ta abikaasal Margel on kohe and inimesi motiveerida ja kutsuda.» Margus Heilä tuli oma käekirjaga ja jõudis palju ära teha, inimesed võtsid ta omaks, kaasatulijaid oli palju. Margus on nüüd Soomes. «On vist eluga rahul. Algul müüs kingi, siis paate, nüüd töötab psühhiaatriahaiglas; pidi hea ja rahulik olema.» Kalle Gastonit iseloomustades ütleb Helika, et tegu oli hea jutlustajaga, kellele kindla peale sobib töö inimesega näost näkku.
Aga eks omajagu veidrusi paku väike maakoht ka, alustades külajuttudest ja lõpetades musta huumoriga. «Kui Karksis pastoraat maha põles, kolisime oma töö Karksi-Nuia, kogudus ostis korteri. Aga kui uus pastoraadihoone valmis sai, oli inimeste tee Karksisse äkki pikemaks veninud. Ja maja ehituskvaliteet jättis rohkem kui lihtsalt soovida,» viib Helika kuulaja igapäevaeluga kurssi.
«Hoone jäeti vist korralikult soojustamata. Kamina ehitas mees, kes tegi seda esimest korda elus, aga väitis, et ülemus on vähemalt korra talle rääkinud, kuidas see käib. Talvel külmus kohv kannu ära ja tualetipotist vaatas vastu jääkamakas. Kui ütlesime, et on külm, torud võivad katki minna, tehti WCst luuk torude juurde ja kästi radiaator maksimumi peale keerata. Täielik absurd! See, kes siin olla saab, on küll kas askeet või enesetapja.» Helika meelest kulub koostööoskus kogudusetöös kahtlemata marjaks ära. «Inimesed on erinevad, aga kogudusena me võiksime olla avatud ja suhelda väljapoole.» 
Oskab leida rõõmu ka väikestes asjades
Oma abikaasa Tarmoga tutvus Helika moodsa aja kombel internetis. Kaks nädalat hiljem kohtas ta meest, kes oli matnud oma naise ja lapse, aga kellel oli ometigi nii palju jõudu, et vahel mõni nali visata. «Meie Mikk ütleb kodus mõnikord, et teie huumorimeel on nii sarnane, et kui te abielus ei oleks, siis ma mõtleksin, et te olete sugulased,» naerab Helika.
Niisiis sai Helikast abielludes kohe ema ja aasta hiljem sündis perre ka tütar Merili. Nüüd ongi ema võtnud laste jaoks rohkem aega. Kõige muu kõrvalt teeb ta viimaseid pingutusi, et lõpetada teoloogia eriala Eesti Metodisti Kiriku teoloogilises seminaris.
Mida Helika veel oskab? Pühapäeviti võib nii mõnigi kord kogudus kirikukohvil tema küpsetisi maitsta, näputööringis tema headest ideedest šnitti võtta jne. Paistab, et ta oskab ka kohaneda ja õppida. Nii on ta selgeks saanud ka noodigraafika arvutiprogrammi ning saadud oskused on marjaks ära kulunud.
Tegelikult on Helikal muidugi superilus sopran, mille ta aegajalt vabalt kirikusaali lahti laseb. Viimati peetud Tartu Maarja ja Pauluse kirikumuusikute ühiskontserdil tekkis isegi küsimus, miks kaunis daam pole soololauljana ennast arendanud. «Mul korra see plaan oligi. Läksin 27selt EMAsse proovima. Sain katsetel ümmarguse nulli,» muigab Helika, kes nüüd tihti kitarri kätte võtab, et laule saata või koos Tarmoga laulda. Tarmo mängib ja laulab ka.
Nojah, ta on veel laule kirjutanud. «Põhiliselt võtan ennast kokku küll siis, kui Harri Gustavsoni Pereteatris jälle mõni tükk välja tuleb ja etendustele on muusikat vaja.» Lastelaule on Helikal päris palju, üks neist ka uues kirikulaulude raamatus. Vahel võtab Helika ka ise nukud kätte, laulab, mängib ja teeb lauateatrit. Et mis asi see lauateater on? «Mängingi nukkudega laua peal!»
Mari Paenurm

Helika Gustavson-Rätsep
Sündinud 26. detsembril 1969.
Muusikapedagoog (EMA) ja kirikumuusik (Dresdeni KKMK).
Õpib teoloogiat EMK kõrgemas teoloogilises seminaris.
Kirjutanud laule ja muusikat, õpetanud Viljandi kultuuriakadeemias, Kõpu põhikoolis, Paalalinna gümnaasiumis.
Olnud MTÜ EELK Kirikumuusika Liit peasekretär.
Karksi koguduse organist 1997–2008.
Tartu Maarja koguduse kirikumuusik alates 2010.
Abielus Tarmoga, lapsed Mikk (11) ja Merili (2).

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)