Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust!*

14.05.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

Mõtteid jumalateenistusalastest seminaridest «Jutlus sõnas ja muusikas»

Luteri kirikus on pikaajaliselt ette valmistatud jumalateenistuslikke uuendusi. Ilmunud on liturgilise komisjoni materjale nii jumalateenistuste, talituste pidamiseks kui ka ettepanekuid kirikuaasta pühapäevade tekstide ja palvete osas.
Luteri kirik on usupuhastuse kirik. Sõna «reformatsioon» tähendabki hoolitsemist selle eest, et väline vorm vastaks tõeselt sisule, et muutumatu sisu võiks saada elavaks ja värskeks kõigil aegadel. See vaevanägemine peaks olema kirikus jätkuv protsess – ecclesia semper reformanda (eesti k `kirikut tuleb alati uuendada’).
Jumalateenistuse uuendused ja arutelud ei ole vaid liturgilise komisjoni asi, need puudutavad otseselt kogu kirikut ja kõiki kogudusi. Kiriku uuenemine on jumalateenistuse uuenemine ja jumalateenistuse uuendamine on kiriku uuendamine. «Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas sügavasse ning rajas tema aluse kaljule» (Lk 6:48). Jumalteenistuse uuendus seisab püsti või langeb selle läbi, millele see üles ehitatakse. Seetõttu on oluline küsida ja välja selgitada, mis on uuenduste alused ja põhjendused.
Vaevarikas on kaevata sügavalt

Kerge on asuda kohe asja kallale ja jätta jumalateenistuse tausta väljaselgitamine nn mõttetu teoretiseerimisena kõrvale. Käimasolevate praostkondlike õppepäevade «Jutlus sõnas ja muusikas» eesmärgiks on äratada laiapinnalised arutelud küsimuste üle, mis on jumalateenistuse olemus, sisu, sõnum ja tähendus tervikuna, mis taas üksikute osade (patutunnistus, vastulaulud, koguduselaul, eestpalved, õnnistamine jne) sisu ja tähendus?
Meie tänane jumalateenistuse kord on üldjoontes üle saja aasta vana. Kas oleme mõelnud, millisele arusaamale maailmapildist ja Jumalast on see agenda-kord tuginenud? Kuidas ja mis põhjustel (ajaloolised, poliitilised) mõjutab ja määrab valgustusteoloogia meie käsitlust jumalateenistuse vahendite ja vormide kasutusest veel tänaselgi päeval?
Miks meie teenistused on jäigad, tehislikud ja neil valitseb nn matusemeeleolu, miks pihikõned ja kirikuteated on sageli kaebe- ja harduskõned ja sama pikad kui jutlus, miks kirikulaulud on venivad ja üksluised, miks sõna ja muusika ei ole kooskõlas ja mõnegi õpetaja hookus-pookused on kirikurahvale mõistetamatud.
Peame küsima, kas võime kindlad olla, et teame isegi jumalateenistuse läbiviijatena näiteks sõna «aamen» tähendust ja kasutusotstarvet? Kas mehaaniliselt ära õppides jumalateenistuse korra mängimise, teadvustab organist muusikakasutuse aluseid muusika olemusest lähtuvalt? Millistelt teoloogilistelt alustelt mõistab kirikuõpetaja sõna ja muusika olemust ja selle kasutust kirikutöös? Kas suhtumine, et midagi lauldakse millegi järel, kui see on vaid piisavalt pidulik, pühalik, lihtne, aeglane ja harras, on kuulunud algkristliku (ka luterliku) arusaama juurde kõigest loodust ning tugineb esimesele peatükile Piiblis: «Alguses lõi Jumal taeva ja maa…»?
Jumalateenistusliturgia

Jumalateenistus on midagi rohkemat kui meie toimingud, kuid siiski, ka Jumal ei tegutse meieta. Vorm on olemas sisu tõttu. «Sest ei ole olemas head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja /…/ Hea inimene toob esile head oma südame heast tagavarast ja halb inimene toob esile halba oma südame halvast tagavarast. Sest mida süda täis, sellest suu räägib!» (Lk 6:43–45)
Vormi andmine ei ole iseeneslik vajadus ega ka maitseasi, alati on küsimuseks sisu nähtavus. Kristus on Jumala armastuse vorm. Kõik, mida Kristus oli ja tegi, oli ilming Jumala armastusest. Jumalateenistusliturgia – kas see on rahva heaks tehtud töö, and ja elupuu, taevas maa peal?
Jumal on meiega

Jumal on lubanud olla seal, kus tema nimel kogunetakse (Mt 18:20). Sõna «saab lihaks» reaalselt jumalateenistuses (sõna sakramentaalsus, reaalpreesens) ja argielus inimeste kuulekuses Jumalale.
Jumalateenistus on algusest lõpuni Jumala tegu. Tema Vaim läbib kõik osad. Jumal kõneleb loodud inimliku tõelisuse ja inimese suu läbi – peab jutlust kutses ja lähetamises, muusikas ja sõnas, kirjakohtades ja armulauas, õnnistuses, rahusoovis ja armukuulutuses. Ise valmistab Ta endale ka koguduse vastuse (vt Mt 21:16 ja He 13:21).
Oleme harjunud tähtsustama loetud sõna tähendust. Keegi on öelnud, et kui ei oska enam sõnades väljendada, siis tuleb vaikida. Mõtet on jätkatud nii, et vaikimise asemel tuleks laulda. Apostel Paulus lisaks siia kindlasti ka mängu (Ef 5:19).
Jumal on saladus, usk on saladus, armulaud on saladus. Seetõttu on oluline, et jumalateenistuse loomisel/läbiviimisel peetakse oluliseks teisigi sisu ilmenemisvorme, sest ka nende kaudu saab Jumal nähtava, tuntava, kuuldava, maitstava ja katsutava vormi mitte ainult vahepaladena, vaid otseselt osana tervikust.
Harjutamine teeb meistriks

Otsides vorme muuta sisu nähtavaks, on oluline arvesse võtta jumalateenistusel osalevat inimest, tema elukaart, küsimusi, tänast päeva jne. Jumalateenistus on kuulutada, meenutada (anamnees), vastu võtta Jumala häid tegusid usus nüüd ja praegu ning neile vastata.
Liturgilised uuendused toovad kaasa mõttelaadi muutuse jäigast korrast paindliku ja mitmekülgsete lahenduste suunas. Jumalateenistus peab olema sisust lähtuv orgaaniline looming, kuid ka konkreetse koguduse näoline.
See kõik seab taas meid jumalariigi töötajatena tõsiasja ette, et jumalateenistusi tuleb hakata läbi mõtlema, nende nimel tuleb vaeva näha ja neid hoolikalt ette valmistada. Jeesus on öelnud variseridest: «See rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!»
Uuendusi ei peaks mõistma vääriti ega andma neile keerukuse pitserit. Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas /…/ et te kuulutaksite tema aulisi tegusid» (1Pt 2:9). Igal koguduseliikmel on armuannid, mis on mõeldud Kristuse ihu ehitamiseks ja seega on iga kogudus võimeline vastavalt oma annetele ette valmistama ja läbi viima jumalateenistust.
Ettevalmistuse ja harjutamise tähtsus kasvab, sest alles «oskamine» annab meile vabad käed edasi andma sisu ja sõnumit. Ei saa teisi veenda selles, milles ise ei olda veendunud. Seega ei ole kindlasti küsimus inimeste mõistmatuses, vaid et tööd tuleb teha oma annetest lähtuvalt Jumalat ja inimesi austades.
Jumalale elavaks ohvriks

Ükski inimlik tegevus ei või muidugi lõplikult tagada jumalateenistuse veenvust, kuid kuna jumalateenistus on vaimse elu eeldus, siis tuleb vaatamata raskustele (majanduslikud, ühiskondlik-psühholoogilised, külm kirik jne) suhtuda jumalateenistusse Lutheri sõnul sama innukalt kui inimene, kellele tema hea sõber on otsustanud kinkida 10 000 guldenit. Pauluse kirjas roomlastele on read: «Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.» (Rm 12:1)
Et jumalateenistus saaks kristliku kirikuelu A-ks ja O-ks, on ka lootma jääda Augsburgi usutunnistuse V artiklile, kus öeldakse: «Sõnas ja sakramentides kingitakse Püha Vaim, kes neis, kes kuulevad evangeeliumit, mõjub usus – kus ja millal Jumal seda heaks näeb.»
*Matteuse evangeelium 4:4
Elke Unt,
vabakutseline kirikumuusik
Koolituspäevad «Jutlus sõnas ja muusikas» on toimunud Lääne-Harju, Ida-Harju, Tallinna, Tartu, Järva ja Viljandi praostkonnas; 12. juunil toimub Võru praostkonna koolituspäev Räpinas. Koolituspäevi viivad läbi piiskop Einar Soone, liturgilise komisjoni liikmed Tiit Salumäe, Mihkel Kukk ja Peeter Paenurm ning kirikumuusikud Ene Salumäe ja Elke Unt.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)