Esileht » Arvamused » Kolumn »

Inimelu lõppotstarbest

08.08.2007 | | Rubriik: Kolumn

On saanud enesestmõistetavaks, et inimesed ise otsustavad, mis nad oma eluga teevad. Inimestel on inimõigused ning seetõttu ei tohiks keegi teine (teinekord isegi Jumal) neile öelda, kas nende tehtud otsused, valikud ja eesmärgid on õiged või valed. Nii otsustavad nad ise oma elu lõppeesmärgi, aga ka igapäevaste valikute üle. Mõni sajand tagasi aga ei peetud sellist hoiakut enesestmõistetavaks isegi väljaspool kirikut.

Valgustusaja üks juhtivaid mõtlejaid Voltaire oli 18. sajandi Prantsuse kuningavõimu-süsteemis oleva kiriku suhtes vägagi kriitiline, kuid peamiselt filosoofilise loogika alusel oli ta siiski veendunud, et loodud olenditel on Jumalast antud loomupärane lõppotstarve (ehk telos). Loodud olendites toimivat teleoloogiat ehk loomupärast otstarvet peab iga terve mõistusega inimene nägema, kui ta vaatab mis tahes maailma nurgas elavaid inimesi ja näeb, et teatud asju teevad nad kõik ühtmoodi.

Nii saab mõistuspäraselt järeldada, et suu on inimesele loodud selleks, et rääkida ja süüa, magu selleks, et seedida, süda selleks, et võtta vastu verd veenidest ja seda siis jälle edasi arterisse saata, kõrvad on kuulmiseks, silmad nägemiseks ja jalad kõndimiseks. Voltaire järeldab, et vaid nõdramõistuslik võib eitada, et magu on loodud seedimiseks, silmad nägemiseks ja kõrvad kuulmiseks. Samuti oleks inimõigustest sellistes küsimustes rääkida natuke kohatu, sest inimesel ei ole vabadust valida, kas kõndida kõrvade, mao või jalgadega. Inimese vabadus on valida, kas ta kõnnib nii, nagu ta kõndima on loodud, või ei kõnni ta üldse.

Ka loomade puhul järeldab Voltaire, et neil kõigil «on silmad ja nad näevad; neil kõigil on kõrvad ja nad kuulevad; kõigil on suu, ja sellega nad söövad; neil kõigil on kõht või midagi selletaolist ja sellega nad seedivad; neil kõigil on mingi ava, mis heidab välja ekskremente». Voltaire’i sõnul ei saa vaid puuduliku mõtlemisvõimega inimene aru sellistest «selgekujulistest otstarbelistest põhjustest» ning kui looduses toimib «otstarbekus ja planeeritus, siis peab selle põhjus olema mõistuslik, tähendab – on olemas Jumal».

Ühiskonna algusest peale on inimesed ise lisanud loomupärastele otstarvetele juurde enda loodud ja väljamõeldud asju. Inimesed on leiutanud endale prillid ja saapad, keemiarelvad ja tuumapommid. Nii on saanud nina üheks otstarbeks ka kanda prille ning jalad on lisaks kõndimisele hakanud kandma ka saapaid.

Ehkki ükski inimene pole Jumala poolt loodud selleks, et ta lahingus surma saaks, peavad inimesed omadel eesmärkidel ja otstarvetel aeg-ajalt ka sõdu, kus suurema ja tähtsama otstarbe nimel toob osa neist ohvriks oma elu. Nii puutuvad inimese enda poolt loodud asjade ja ettevõtmiste otstarbed kokku Jumala poolt algselt loodud otstarvetega, mis on Voltaire’i hinnangul «universaalsed ja muutumatud alati ja kõikjal».

Fašismi ja kommunismi on palju süüdistatud selles, et need tahtsid unustada kõik, mis oli olnud varem, ning soovisid luua täiesti uutel alustel, uute väärtuste, uue inimtüübi ja lõppotstarbega ühiskonda. Sellisest ohust pole vaba ka tänane liberaaldemokraatia, kui selle enesestmõistetava lähtepunkti – inimõiguste – juures unustatakse ära inimelu loomupärane lõppotstarve. Elame küll vabas ühiskonnas, kuid suu on endiselt söömiseks…

Image
Alar Kilp

3 Kommentaari artiklile “Inimelu lõppotstarbest”

  1. Külaline ütles:

    Tuletada inimese otstarvet – eesmärki tema osiste otstarbest – eesmärkidest… on küllalt lootusetu tee. Vastupidine on palju loogilisem: mõista inimese ja tema elu eesmärki, ja vaadelda siis, mis milleks hea on selle üldise eesmärgi täitmiseks. Sest mitte osa ei mõtesta tervikut, vaid tervik mõtestab osa. Üksik allub üldisele, ja mite üldine üksikule.

    Kuid miks mõnikord mite ka nö. tagurpidi mõelda? Võib ju naljapärast.

    Teine teema, esimesega seonduv, on inimese enese väljamõeldud pseudoeesmärgid ja tõelised eesmärgid, mis viivad ideaali täitumisele.

    Kahjuks jah, meie ühiskond on endale leiutanud eesmärkidena palju pseudot. Ilmselt on põhjus selles, et seda üht ja tõelist väärtust ei taibata ega tunnistata. Kõigil on ju kaasaja mõttemallide kohaselt õigus ise valida, mida just ihaldatavaks pidada… Kuid see ongi see pseudovabadus, mille vangid me üha enam oleme.

    Näite korras: lahendades matemaatikaülesannet on võimalik seda teha, kuidas just juhtub ja kuidas just tuju on – st. olla nö. vaba… Kuid see toob tagajärjeks, et ka vastus tuleb kuidas just juhtub, ja mitte õige. Vale vastus aga on juba ahistus.

    Vabadus pole paljudest võimalustest teha suvaline valik, vaid võimalus teha see üks ja ÕIGE valik, et saabuks HEA. Ja seda HEAD tahab igaüks. Kahjuks meie arusaamad vabadusest kui valiku suvalisusest tapavad selle võimaluse saavutada seda HEAD juba eos.

    Kuid kui teada ja osata leida oma elus tervikuna paljudest võimalustest see üks ja ÕIGE tee, mis toob endaga HEA, siis mõtestub selle valiku läbi ka inimese elu, ja elu mõtestatus mõtestab iga inimese päeva ja teo. Ka selle, milleks on head silm, suu, käsi.

  2. Külaline ütles:

    Kahjuks on vabaduse mõiste sisu väga sageli väga valesti mõistetud – vabadusena käsitletakse valikute paljusust ja võimalust vaba tahte alusel valida ükskõik milline neist võimalustest. Kuid selline vabaduse määratlus ei määratle mitte vabadust, vaid hoopis totaalset kaost. Need kaks aga – vabadus ja kaos – pole samased. See esmasel pilgul nii meeldiv ja demokraatlik variant mõista vabadust, millest me kahjuks oma tavaelus ja oma \”terve talupojamõistusega“ juhindume, jääb paraku kõrvale, kui me just ei soovi vabadust samastada kaosega.

    Vabadusena saab mõista aga midagi muud. Vabaduse eelduseks on tõesti vajalik vaba tahe ja valikute paljusus, kuid edasi pole vabadusena mõistetav mitte võimalus valida neist midagi suvalist, vaid vastupidi: võimalus valida neist paljudest see üks ja õige võimalus. Või variant elu paljutahulisust arvestades: meie mitte must-valges, vaid pooltoonidega relatiivses maailmas, kus puudub selge piir halva ja hea vahel – teha paljudest halbadest valikutest see vähim halb valik.

    Mõiste \”vabadus“ seondub paratamatult mõistetega \”õige“ ja \”hea“. Kuid mitte ainult. Ehk järgnev lihtne näide aitab teha sammu edasi teel mõistmaks, mis on vabadus, ja mis ei ole vabadus.

    Lapsepõlvest: õpetaja annab lastele lahendamiseks matemaatikaülesande. See sisaldab mingeid algandmeid, mille abil tuleb lastel saada õige vastus. Õige vastuse saamine on hea – selle eest paneb õpetaja hea hinde. Väära vastuse saamine on aga halb – selle eest saab õpetajalt halva hinde.

    Kui mõelda vabadusest kui lihtsalt võimaluste paljususest ja suvalisest \”vabast“ valikust selles võimaluste paljususes, siis oleks lapse vabadus antud ülesande lahendamisel see, kui ta valib paljudest võimalikest lahendusvariantidest ühe suvalise lahenduskäigu ja… ka saab vastavalt suvalise ja väära vastuse. Nii vabadust mõtestaja jaoks pole vahet, millise vastuse laps saab – laps on olnud vaba oma lahenduskäigu valikus. Vabadus on tähtis, ja mitte tee selleni ega tulemus.

    On see õige? Kui jah, siis: kuidas saab väär olla õige? On see hea? Kui jah, siis: kuidas saab halb olla hea? Selline \”vabadus“ viib absurdi nii lapse kui ka kogu tema \”vaba matemaatika“.

    Eelnev näide kooliklassist oli vaid selleks, et öelda – vabadus on valikute paljususes võimalus ja oskus leida õige valik ja saada hea tulemus.

  3. Külaline ütles:

    Kindlasti meenub kuulus lause \”Vabadus on tunnetatud paratamatus“.

    Jah, miks mitte vabadust nii sõnastada ja määratleda. Kuid see määratlus kõlbab vaid siis, kui me eeldame, et see paratamatus, mida me tunnetame, on hea, on headuse teostumine. Sellise vabaduse mõiste interpretatsiooni puhul on vabadus headuse paratamatuse mõistmine, omaks võtmine, järgimine ja elus teostumisele kaasaaitamine.

    Jääb vaid küsimus: mis on see hea?

    Eks igaüks aseta oma headuse lati sinna, kuhu tema silma ja mõistmise piir tal vaadata lubab. Mõne pilk ei ulatugi kaugemale oma egost. Kuid kel ulatub – me ei tohiks unustada, et meie silmapiir on vaid meie nägemise, mitte aga maailma piir. Nagu pole meie arusaam headusest veel tegelik headuse piir. Alati saab olla parem.

    Usklikule inimesele on siin vaid üks ja ainus vastus, mille sõnastas Jeesus: „On vaid üks, kes on hea.“

    Aga jah – kui kellegi arusaam vabadusest on nagu tol lapsel, kes üritab vabana oma matemaatikaülesannet lahendada, ja kelle jaoks on tähtis vaid tema vabadus lahendada ülesannet oma suva kohaselt, aga mitte õige lahenduskäik ja õige vastus ning hea, mis tegelikuks saab – tõmmaku see oma piir, kuhu vaid tahab ja oskab. Hea ja halb, mis sellisele \”vabale inimesele“ sellises pseudos osaks saavad, õpetavad teda paremini kui mistahes sõnad.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)