Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ingo Tiit Jaagu: faktum on, et olen sada protsenti eestlane

29.05.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Praost Ingo Tiit Jaagu Stockholmi Eesti Majas eesti koguduse raamatukogutoas räägib, et hoolimata erinevatest elukohtadest ning sirgumisest pagulasperes, on ta läbi oma pika elu tajunud põlvnemist Eesti juurest. Liina Raudvassar

„Olen küll sündinud paguluses, aga mind on tehtud vabas Eestis Nõmmel,“ teatab EELK Rootsi praostkonna praost Ingo Tiit Jaagu temale omase rahva­meheliku muhedusega, kui annab Eesti Kirikule intervjuu, milles räägib oma põlvnemisloost, pagulassaatusest ning saamisest luteri kiriku vaimulikuks.

Me kohtume Stockholmis Eesti Majas. See on praost Jaagu ettepanek. Tegemist on tema kinnitusel Rootsi eestlaste keskusega, kuhu „kõik teed toovad kokku“. Kuigi 10 kilomeetrit kaugemal elaval Ingo Tiit Jaagul viimastel aastatel enam igapäevaselt siia Stockholmi kesklinna, kuningalossist väikese jalutuskäigu kaugusel asuvasse hoonesse asja ei ole, haarab ta heal meelel kinni igast põhjusest tulla. Alates Argentinast Rootsi siirdumisega 1985. aastal on tal palju häid mälestusi seotud just selle hoonega.
„Pärast seda, kui Stockholmi koguduse õpetajaks sai 2012. aastal Tiit Pädam, ma siin iga päev ei käi,“ selgitab ta, lisades, et ka täna (16. märts – L. R.) polnud ainsaks põhjuseks intervjuu Eesti Kirikule, vaid ees seisab ka kohtumine oma isa matvate järeltulijatega, et kokku leppida matuste üksikasjades.
Võtnud istet Stockholmi eesti kogudusele kuuluvates ruumides raamatukogu ülesannet täitvas avaras toas, möödub aeg märkamatult. Ingo Tiit Jaagu jutustamisstiil on kaasahaarav, oma väljenduste ilmestamiseks žestikuleerib ta hoogsalt ning kasutab pantomiimivõtteid, mis igale näitlejameisterlikule koomikule au teeks.

Sündinud Taanis
Me alustame algusest. Kui jõuan just mõelda, et tegemist on ühe looga sadade sarnaste seas – lahkumine kodumaalt Eestist võõrvõimu hirmus 1944 –, siis üsna kohe tunnen, et mingit alust selliseks üldistuseks pole. Perekond Jaagu lugu vapustab oma traagikaga ning vaimustab oma näidetega sellest, kuidas kokkuhoidev eesti pere ka karmimates saatusetuultes vastu peab. Kuidas vanemad oma lastele eluks kaasa annavad olulisema: usu endasse.
„Ma olen ikka mõelnud, siis kui ei ole olnud väga kerge, et tegelikult on kellelgi hulga raskem,“ tunnistab Ingo Tiit Jaagu, lisades, et hästi palju on aidanud vanemate eeskuju. Mida vanemaks ta ise saab, seda enam tunneb endas oma isa. Mõtleb, mida isa sellel või teisel puhul oleks teinud või öelnud.
„Olen sündinud paguluses, aga mind on tehtud Nõmmel. Jaa-jaa, seal hakkas pihta mu olemasolu,“ räägib ta. Ingo Tiit Jaagu vanemad jõudsid vabasse läände eraldi. Ema põgenes kolme väikese pojaga, olles ise rase, kohe-kohe sünnitamas. Ägedate pommitamiste käigus üle Gdanski Jüütimaale jõudes haigestusid Tallinnas sündinud vennad Ilmar, Peet ja Enn kohe tõsiselt põgenejate keskel levinud difteeriasse. Kurnatusest räsitud lapsed oli vastuvõtlikud kurjale tõvele, mille käigus Jaagu kolm perepoega surid ühe nädala jooksul. Vahepeal Taanis sündinud Ingo Tiit nakatus samuti ja haiguspilt oli vägagi kurjakuulutav, aga tõenäoliselt just rinnapiim suutis organismis piisavalt võitlusvalmis kaitsekehi produtseerida ja vastsündinu jäi ellu.

Nimel oma lugu
„Tehti hädaristimine. Ristis saksa õpetaja Müller. Aga kõik oli nii, nagu komme nõudis. Mul olid vaderid ja minu nimeks sai Dieter Ingo,“ jutustab praost. Dieter Ingo? „Ja-jaa, see on mu ristinimi, aga paberitesse kirjutati Ingo Tiit,“ räägib ta nimesaamisest ja jutustab: „Minu ema tundis ennast pärast sünnitust väga halvasti. Seal oli üks saksa sõdur, kes uuris, et mis lapsele siis nimeks saab. Ema ei osanud öelda ega jaksanud mõelda. Samal ajal õues mänginud poisid hõikasid, et ingu-ingu-ingu. Tuli mõte panna Ingu. Ema aga muretses, et see ei ole eesti nimi ja pakkus, et Tiit. Sakslane naeris, et mis nimi see on. Nii tuli Dieter, millest tegelikult ju Tiit tulebki.“
Ingo Tiit Jaagu oli kolm ja pool aastat vana, kui pere otsustas Taanist Argentinasse kolida. Vahepeal oli pereisa Saksamaalt Taani jõudnud ja Ingo Tiit sai endale noorema venna Olevi.
„Lõuna-Ameerikasse sõitsime neljakesi: ema, isa, Olev ja mina,“ räägib ta, selgitades, et kui Skandinaaviasse jõudnud eestlastele sai selgeks, et niipea Eesti veel vabaks ei saa ning ühtlasi oli hirm Nõukogude Liidule väljaandmise ees, otsustas ka Jaagu pere edasi liikuda. Argentina oli ainus maa, mis sel hetkel nendetaolisi pagulasi vastu võttis.

Juured Eestis
Vaadates elavalt žestikuleerivat praosti, uurin, kas minu vestluskaaslase hoogne maneer on sünnipärane või kajastab see kasvukeskkonna mõju. „Oh ma ei tea, Argentinas paistsin rohkem silma tagasihoidlikkusega,“ naerab Ingo Tiit Jaagu, tunnistades, et Rootsis elades on tõesti viidatud tema „lõunamaisele temperamenditüübile“. Lõunamaa inimest iseloomustades rõhutab Jaagu impulsiivsust: „Nad on emotsionaalsed. Põrutavad pikemalt mõtlemata. Et käi aga põrgu, ja sealsamas on leebus ise. Mõtleks ta enne tegutsemist paar minutitki, kas ja miks seda vaja on, aga ei – lõunamaalane ei mõtle sekunditki, vaid tegutseb kohe ja just see eristab teda eestlasest, kes üheksa korda mõõdab, enne kui lõikab.“
Ingo Tiit Jaagu meenutab algkooliajast, mil ta oli kleenuke valgepäine poiss, et ükskord läinud ta isa juurde murega: teda narritakse koolis, sest ta on teistest erinev. Saadud õppetund ei unune: „Isa küsis minult, et kui üks lehm sünnib hobusetallis, kas temast saab siis hirnuja hobune. Ma ütlesin, et ega vist ei saa küll. Sellega andis isa teada, et hoolimata sellest, kus me elame, meie oleme ja jääme eestlasteks ja teistel ei ole selle kohta midagi ütelda.“
Buenos Airese kommertskoolist saadud hea haridus avas kõik teed. Oluliseks piduriks oli ainult pere majanduslik seis, mis ei võimaldanud edasi õppida sooviva noormehe õppemaksu tasuda. „See ei olnud nii nagu heaoluühiskond Rootsis, kus iga õppija saab kopsaka stipendiumi. Seal pidid ise leidma vahendid ja õppimise kõrvalt tuli tööl käia,“ selgitab praost.
Oli ometi loomulik, et usuliste küsimuste üle palju arutleda armastanud Ingo Tiit Jaagu valis pärast muid valikuid teoloogia. Selles aga, et ta asus usuteadust tudeerima Buenos Airese ülikooli luterlikku fakulteeti, on oma osa Eesti Üliõpilaste Seltsi kuuluva Ingo Tiit Jaagu akadeemilisel isal, peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmikul: „Ta käis meil tihti ja üks kord, kui olime taas pikalt maast-ilmast ja kõiksugu usuasjadest rääkinud, ütleski Tõnis, et sul tuleb ikka seda kõike kooli õppima minna. Ta pakkis mind oma auto peale ja viis fakulteeti kohale ka.“ Sümboolsena mõjub seegi, et aastaid hiljem just Tõnis Nõmmik sai E.E.L.K. konsistooriumilt ülesande riputada peapiiskop Andres Tauli nimel Ingo Tiit Jaagule Stockholmi Jacobi kirikus kaela kuldne ametirist märgiks eesti kogukonna pikaaegse vaimuliku teenimise eest.

Rootsi, Eestile lähemale
Ingo Tiit Jaagu võttis heal meelel vastu pakkumise asuda 1985. aastal Rootsi eesti koguduste õpetajaks. Toona oma plaanist isale rääkides oli oluliseks argumendiks võimalus „minna Eestile lähemale“.
„Isa ise ei võtnud enam seda sõitu ette, nimetades, et egas vana puud enam ümber ei istuta, aga talle väga meeldis, et Eestile lähemale saan,“ räägib Ingo Tiit ja meenutab, et kui ta Rootsi kolides võttis osa kolme Balti riigi pagulaste protestisõidust laevaga Läänemerel ja kirjutas isale oma emotsioonidest, nähes merelt Kõpu tuletorni, siis isa vastas (Ingo Tiit Jaagu silmad lähevad seda vahendades pisaraisse – L. R.), et küll on tore, et sa, Ingo, meie armast väikest Eestit ei unusta.
40aastasena Rootsi jõudes ei osanud Ingo Tiit Jaagu rootsi keelt. Ehk ainult paari hädapärast sõna, aga keeleoskus tuli vaata et iseenesest, sest suure töökoormuse tõttu ei olnud Stockholmi eesti koguduse pastoril lihtsalt aega osa võtta keelekursustest, mida riik sisserändajatele küll tasuta pakub.
Ingo Tiit Jaagu räägib, et abielu eesti päritolu esimese abikaasaga lagunes ja aastate pärast kohtus ta Rootsis Uppsalas sündinud ja kasvanud eestlanna Helvega.
Esimest korda 1990. aastal Sotckholmi Eesti Kooli õpetajana Eestit külastanud Ingo Tiit Jaagu (kui ta aasta varem, 1989. aastal sama reisiseltskonnaga Eestisse sõitis, ei lubanud Nõukogude Eesti piiriametnikud teda selgitamata asjaoludel maale ja ta pidi oma grupi naasmiseni sadamas passima) naudib teadmist, et „Eesti on meile väga lähedal“. Eesti kogukonda Rootsis nimetab ta küll elujõuliseks, aga „ta ei ole enam see, mis ta kunagi oli“.
Ingo Tiit Jaagul on hea meel, et on saanud Stockholmi eesti koguduse õpetajaks väärika mantlipärija ning kiidab ülivõrdes pastor Pädami tegevust Rootsi pealinnas.
Liina Raudvassar


Ingo Tiit Jaagu

Sündinud 12. aprillil 1945 Taanis
On eesti vaimulik: EELK Rootsi praostkonna praost; Uppsala, Norrköpingi ja Eskilstuna koguduse õpetaja
Koolis käinud Argentinas Buenos Aireses
Teoloogiahariduse omandas Buenos Airese ülikooli luterlikus fakulteedis
Ordineeriti 19. detsembril 1976
Buenos Airese erinevate koguduste õpetaja 1973–1985
EELK Stockholmi eesti koguduse õpetaja 1985–2012
Abielus Helve Jaaguga
Akadeemiliselt kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)