Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ingeri kiriku minevikust ja olevikust III

28.11.2007 | | Rubriik: Järjejutt

III
(Algus EK nr 44, 14. nov, ja nr 45, 21. nov.)Alates 1989. aastast, mil Arvo Survo sai loa käia Soomes, külastas ta seal mitmeid kirikuid, kus pidas kõnesid, jutlusi ning laulis oma kauni häälega kitarri või kandle saatel, võites nõnda inimeste südamed, kes siis sirutasid ka oma käed, toetamaks taastuvat Ingeri kirikut ja uusi asutatavaid kogudusi ning ehitatavaid kirikuhooneid.
A. Survo oli õppinud EELK Usuteaduse Instituudis ja jõudnud õpingutega juba lõpusirgele, kui ta pidi need katkestama Ingerimaal alanud uute koguduste loomise perioodil, mis hõivas kogu ta aja ning nõudis kogu tähelepanu. Ta oli abiellunud eestlanna Kristaga ning peres on kasvanud üles kolm poega. Õp Survo on uurinud soome-ugri folkloori ning oskab mitut meie hõimukeelt.
Ta on kirjutanud jumalateenistuse liturgia «Korpimessu» rahvaluule keeles ning raamatud «Itku Inkerille» ja 2006. aastal ilmunud «Suur-Synty Kiesus». Ka suutis ta veel sooritada paar tegemata eksamit UIs ning 1990. a pani Kupanitsa kirikus peetud jumalateenistusel EELK peapiiskop       K. Pajula talle rinnale Eesti kiriku hõbedase ametiristi.
1980ndate aastate lõpul kasvas uute koguduste arv. Juba varem registreeritud Petroskoi ja Puškino kogudustele lisandusid 1988. a Kupanitsa kogudus, 1989. a Keltto kogudus, millele ehitati peatselt ka oma kirik. 1990. a registreeriti Toksova, Skuoritsa, Narvusi-Kosemkina, Gattšina ja Peterburi Püha-Maria kogudus.
Karjalas olevate kogudustega oli ingeri kogudusi kogunenud ühtekokku juba tosina võrra ja EELK Konsistoorium otsustas seetõttu organiseerida neist Ingeri praostkonna. Õp Arvo Survo ettepaneku kohaselt paluti mind – selle kirjutise autorit – hakata esimesena täitma Ingeri praostkonna praosti kohusetäitja ülesandeid.
Nõnda see siis ka läks, kuid umbes aasta pärast sai uueks Ingeri praostkonna praostiks Leino Hassinen, kes oli jäänud Soomes Vihti koguduse õpetaja ametikohalt emerituuri. Ta oli olnud varem Soome kiriku ajalehe Kotimaa peatoimetaja ja kirjutanud raamatu «Kristlus ja kommunism».
1990. a pidas L. Hassinen Puškinos seminari ja loenguid diakonite ettevalmistamiseks ingeri koguduste jaoks. Pärast seminari lõppemist said ka selles osalenud Puškino kirikus diakoniteks õnnistatud. Elades A. Survo pastoraadis Puškinos, koostas L. Hassinen taastatava Ingeri kiriku jaoks ka põhiseaduse.
1991. a sügisel toimus EELK kirikukogu koosolek Tallinnas, millest võtsid osa ka praost L. Hassinen, õp A. Survo ja õp Paul Saar, kes pidas kirikukogus ettekande taastatava Ingeri kiriku ja koguduste hetkeolukorrast. Algselt oli kavatsus taastada Ingeri kiriku tegevus 1. juulist 1992, kuid ettekandja pidas ingeri koguduste olukorda küllaltki küpseks, nõnda et varem mõeldud tähtaega oleks võimalik poole aasta võrra ettepoole tuua.
Nõnda otsustas eesti kirikukogu taastada Ingeri kiriku tegevuse alates 1. jaanuarist 1992. Veel otsustas kirikukogu määrata õp P. Saare sidepidajaks Eesti ja Ingeri kirikute vahelises läbikäimises.
Samuti kogunes taastatud Ingeri kiriku kirikukogu, et oma kirikule piiskop valida. Leiti, et ainus kohane kandidaat sellesse ametisse on vajalikku teoloogilist haridust omav ja juba eelnevalt taastatava Ingeri kiriku heaks edukalt tegutsenud õp Arvo Survo.
Kuid A. Survo tõrjus selle auväärse pakkumise siiski tagasi, soovides jääda oma «liistude» juurde, et tarvitada Ingeri kiriku hüvanguks neid eeldusi, talente ja andeid, mis Jumal temale oli jaganud. Nõnda sai temast Ingeri kiriku misjoniõpetaja ja evangelist, kes külastas ja kuulutas, laulis ning mängis nii lähemates kui kaugemateski ingeri kogudustes.
Muidugi viibis ta osa oma ajast Soome-Vene piiri lähedases Lappeenranna linnas oma perekonna juures. Soomes viibimise ajal külastas ta ka soome kogudusi ning ingeri koguduste sõpruskogudusi, tutvustades ingerlaste elutingimusi Venemaal ning toimides nende hüvanguks. Ingeri kiriku piiskopiks aga valiti Leino Hassinen, kes oli olnud Ingeri praostkonna praost ja oma senise tööga andnud suure panuse Ingeri kiriku taastamiseks.
Ingeri kiriku peasekretäriks sai soomlasest arhitekt Isto Pihkala ning assessoriks Hamina koguduse emeriitõpetaja Kosti Laitinen. Kui 1996. a pani Keltto kirikus oma ameti maha esimene Ingeri piiskop ja uueks piiskopiks õnnistati ingeri oma mees Aarre Kuukauppi, siis oma tol korral peetud kõnes nimetas Leino Hassinen ennast otsekui kanderaketiks, mis oli õige raketi kosmose trajektoorile viinud, et siis ise kõrvale jääda.
Piiskop A. Kuukauppi elab küll Kelttos ja on ühtlasi kohaliku koguduse õpetaja, aga piiskopi kantselei on ikkagi Peterburis Püha Maria kiriku juures ning seda kirikut peetakse nagu piiskoplikuks toomkirikuks. Piiskop A. Kuukauppi tööperioodil ligikaudu 11 aasta jooksul on asutatud palju uusi Ingeri kiriku kogudusi.
On selliseid, kus peetakse eraldi nii soome- kui ka venekeelseid jumalateenistusi, on kogudusi, kus jutlused tõlgitakse vahetult soome keelest vene keelde, ja on ka üksnes venekeelseid kogudusi. Tuleb öelda, et viimaste arv on kasvuteel ja soome keele tähendus ning vajadus ingeri kogudustes on järjest kahanemas.
(Järgneb.)

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)