Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ingeri kirik on Venemaal edukas

11.08.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Ingeri luterlikku kirikut Venemaal juhib
piiskop Aarre Kuukauppi. Intervjuu piiskopiga on tehtud suvel ja avaldatud 23.
juulil võrguväljaandes Religija i SMI.

Ingeri kirikupea Aarre Kuukauppi.
Ingeri kirikupea Aarre Kuukauppi.

Millest Teie meelest on tingitud Ingeri kiriku edu
venekeelsete inimeste hulgas?

Juba 15 aastat tagasi valisime misjoni
jaoks laste- ja noortetöö. 90. aastate alguses hakkasid meie kiriku inimesed
massiliselt ümber asuma Soome. Kohalejääjad andsid endale aru, et ülesanne on
kirik säilitada ja tegelda lastega.

Meetod oli lihtne: lastelaagrid. Suvel ja
talvel, koolivaheaegadel ja riigipühadel, iga kord kui lastel tekkis vaba aeg,
viisime nad igal põhjusel linnast välja. Selgus, et lapsed ise on parimad
misjonärid, sest nad hakkasid kaasa tooma sõpru. Kirik kasvab – mitte ainult
arvuliselt, vaid ka kvaliteedilt. Ütleksin, et meie kirik nooreneb ja uueneb.

Kas vastab tõele, et linnas on teie
kogudustes valdavalt tudengid, noored ja intelligents, aga oblastis
külaelanikud ja pensionärid?

Osaliselt on see tõesti nii. Siiski ei
vastandaks ma Peterburi linna ja Leningradi oblastit nii järsult. Peterburis on
palju õppeasutusi ja oblasti noored on linna õppima asunud.

Milline on Ingeri kirikus soomlaste osakaal?

Arvan, et soomlasi on pool, aga võib-olla
ainult kolmandik. Meil ei tehta statistikat. Me ei küsi koguduseliikmetelt
rahvuslikku päritolu.

Kas te üritate soome keelt kirikus säilitada?

Olen õnnelik, et soome keel ei ole
kiriklikkuse mõõdupuuks. Hoopis tähtsamad on religioossed probleemid ja
inimeste osadustunne. Toetame küll Sampo kultuurikeskuse soome keele kursusi,
mida juhib Tatjana Bõkova, andekas ja aktiivne inimene. Ta on päritolult
poolluterlane, poolortodoks ja pole isegi kindel, kummale poole ta kaldub. See
ei ole probleem, anname talle võimaluse oma andeid realiseerida. 

Kuid siiski – milleks on Ingeri kirikule
soome keelt vaja?

Esmajoones on soome keel oluline seepärast,
et meil on soome kristlastega palju ühistegevust, eriti noorteüritusi.

Oleme oikumeeniline kirik, suhtleme
kõigiga, kes on nõus meiega koostööd tegema, välja arvatud kurikuulsad sektid.
Meie sõprades seas on õigeusklikke, baptiste ja nelipühilasi. Kui miski on
kriteeriumiks, siis vaid kristlik kreedo ja Kolmainu Jumala tunnistamine. 

Kuidas käsitleb Ingeri kirik jumalateenistuse korda?

Jumalateenistuse kord peab olema väärikas.
Fikseeritud liturgia loob inimese elus teatava korra. Elus on kogu aeg mingid
stiihiad, kõik inimese ümber muutub, kogu nädala ta jookseb ringi. Kirikus aga
võib peatuda, millegi traditsioonilise poole pöörduda, kogeda lapsepõlves
õpitut.

Teiselt poolt on liturgia kiriku
loominguline puhang, mistõttu eksisteerivad jumalateenistuse eri vormid.
Praegugi osaleme loomingulises töös, mistõttu on kogudustes erinevad
teenistused. Vanemate inimeste juures oleme rahulikumad ja tagasihoidlikumad.
Noorteteenistused on dünaamilised, kasutame näiteks basskitarri ja trumme. 

Kas Ingeri kirikul on kontakte omaaegsete
Peterburis «rock-kogudustega», mida juhtis Josef Baronas? Mida arvate tema
katsest ühendada Venemaa luterlik kirik?

Baronase poliitika ei olnud siiras, ta oli
pealiskaudne ja üritas mitte millestki paljut tekitada. Aasta tagasi pöördus ta
meie poole koostööettepanekuga, kuid keeldusime, sest jääb puudu tõeliselt
kristlikust alandlikkusest, ka ei tunnista ta oma algatuste kahjulikkust.

Kui ta ei kahetse pattu, siis vähemalt
võiks vabandada kirikute ees, keda ta on püüdnud oma vankri ette rakendada.
Baronas nimetas end ainsaks luterlaste piiskopiks, seega on ta isehakanu. Ta
esitas varanduslikke pretensioone Venemaa luterlike kirikute omandile, ütles,
et tal on Venemaal 20 kogudust, kuid ta ainult registreeris need, aga ei
pidanud neid üleval. Tunnistan Baronase kõrget haridustaset ja tema andeid,
praegu aga ei ole me valmis koostööks. 

Kas arvate samamoodi Siberi pastorist Lõtkinist?

Mitte päris. Lõtkini sõnade taga on reaalne
töö. Ta tegeleb aktiivse misjoniga ja organiseeris Lääne-Siberis midagi
tõeliselt eksisteerivat. Tema Novosibirskis asuv mitteregistreeritud seminar
jätab hea mulje.

Lõtkini viga on selles, et ta on lõhestaja:
tahab tingimata oma kirikut ja ise olla piiskop. Ta ei soovi astuda ühegi
Venemaal tegutseva luterliku kiriku liikmeks, kuigi üheski teoloogilises
küsimuses meil temaga lahkarvamusi ei ole. Eesti kirik, kes Lõtkinit toetab,
juhindub minu meelest põhimõttest «Mida halvem Venemaale, seda parem».

Miks Ingeri kirikus ei ole suhteid Karjala Luterliku
Kirikuga?

On kaks visa karjalannat, Valentina
Jelissejeva ja Lilija Lissovskaja, meie kiriku kunagised liikmed. Kui neid ei
valitud koguduse nõukogusse, otsustasid luua «oma» kiriku. Piiskopiks võtsid
nad Raimo Jätineni, kellel keelati meie kirikus teenistusi pidada.

Eraldi Karjala luterliku kiriku loomiseks
ei olnud objektiivseid põhjusi, sest seal on vähe karjalasi, põhiliselt
venelased. Kutsusime neid naisi naasma Ingeri kirikusse ning kohtusime nendega,
kuid nad soovivad olla eraldi.

Millised on Ingeri kiriku suhted Venemaa luterlike
kirikute liidu ELKRASiga?

Väga sõbralikud. Kõik on teisiti kui
eelräägitu: meil on küll teoloogilisi eriarvamusi, mis ei sega tihedat
koostegutsemist. Minu arvates peaks Venemaa luterlus olema ühtne. Peame leidma
ühise positsiooni ja ühiskonna ette astuma ühe kirikuna, nagu oli tsaariajal.

Kuigi selleni on veel pikk tee, sest meie
kirikul on teoloogia osas üsna suur autonoomia, nemad aga saavad juhtnööre
Saksamaalt. Näiteks põhjustab eriarvamust naisvaimulike küsimus. 

Kuidas on praegu inimeste ületulekuga ELKRASist Ingeri
kirikusse?

Viimasel ajal on neid jäänud vähemaks.
Hiljuti tuli üle üks Novgorodi pastor. Kooskõlastame sellised juhud peapiiskop
Edmund Ratziga, püüame seda teha vennalikult ning leida alati midagi
positiivset. Parem, kui vaimulik leiab end teisest kirikust, mitte tänavalt.
Ülemeelitamisega me ei tegele.

Kuid osa inimesi läheb Ingeri kirikust üle
hoopis õigeusu kirikusse.

Me ei mõista seda hukka. Seda juhtub tihti
segaperekondades ja just venelastest koguduseliikmetega. Tihtilugu tuldi meie
kirikusse, sest õigeusu kirikus ei olnud sobivat vaimulikku. Inimene aga hakkab
mingil hetkel otsima oma ajaloolist mälu ning kui ta leiab vanas kirikus sobiva
vaimuliku, läheb ta tagasi ja tänab meid usulise ärkamise eest.

 Miks mõnes Ingeri kiriku koguduses on sisse
viidud õigeusu jumalateenistuse elemendid?

Liturgiliselt on see lubatud. Mõni pastor
suitsutab viirukit. Mulle pole välised rituaalid nii tähtsad kui religioosne
sisu, vaimulik atmosfäär, armastus ja suhe inimestesse.

Kõik sõltub vaimulikust juhist. On
kõrgkiriklike traditsioonide pooldajaid, näiteks kadunud isa Sergei Preiman,
kelle traditsioone jätkab Püha Miikaeli kogudus. Isa Sergei õpilaseks on ka
pastor Aleksander Assonov, mistõttu meie Zelenogorski kogudus ja Viiburi
kogudus (pastor Dmitri Rozet) käivad seda rada edasi.

Kadunud piiskop Olavi Rimpeläinen, meie
vaimuliku seminari liturgika õppejõud, oli väga õigeusulembene, mistõttu paljud
tudengid on sama meelt. Kuid on ka pietismitraditsioon, näiteks isa Aleksander
Lauga Püha Maarja kirikus pooldab sõnaliturgiat, rituaale on vähe. Kingissepa
linnas on suur soome pietistide mõju, rõhuasetus on jutlusel.

Kuidas hindate isa Sergei Preimani rolli Ingeri kiriku
ajaloos?

Isa Sergei tuli meile Baronase kogudusest
siis, kui Ingeri kirik oli juba olemas. Hinnates kainelt  tekkinud olukorda, pöördus ta ise meie poole.

Juba esimestest päevadest saime aru tema
organisaatoritalendist ning eruditsioonist. Vaatamata süstemaatilise hariduse
puudumisele oli ta väga erudeeritud inimene ning täiendas end pidevalt. Ta oli
omalaadseks «välisministriks», tegeles välisasjadega, kusjuures töötasime mõne
aasta tandemina. Ta oli ka meie kiriku juristiks: raske uskuda, kuid Ingeri
kiriku põhikiri on üksi Sergei Preimani töö. Seejärel liikus ta «koguduse
tasandile» ja püüdis luua näidiskogudust, mida ta jõudis teha 2 aastat.

Isa Sergei Preiman Peterburis ja Oleg
Sevastjanov Moskvas on meie kiriku heaks väga palju korda saatnud, nad tõid
kirikusse vene intelligentsi. Praegu on paradoksaalne protsess Soome väljarände
tõttu: vähenevad traditsioonilised suured kogudused, aga kasvavad kunagised
väiksed kogudused, kuhu tuleb intelligents. 

Kas Teie isiklikult pole mõelnud Soome
emigreeruda?

Olen konservatiiv. Jumal määras meid elama
Venemaal ja meil on siin ootamatult palju vabadust. Milleks siis ära sõita?

Kas kirik peaks osalema tänapäeva Venemaa poliitilises
elus?

Teatud määrani oleks see kasulik, kui meile
antaks selleks võimalus. Paljudes maades on kristlaste osalemine poliitikas
mänginud olulist osa aktsentide kujundamisel. Praegu ei osale Ingeri kirik
Venemaa poliitilises elus ühtsena, kuid paljud meie liikmed on ise aktiivsed.
Suurt edu veel ei ole: üks meie koguduseliige valiti vallavalitsusse ja üks
neiu kandideeris valimistel. 

Kas Venemaa vajab kristlikku poliitilist parteid?

Kui see tekiks, oleks väga hea, ainult et
siis peaksid eri kirikud saavutama konsensuse. Hetkel pole see võimalik: iga
kirik lahendab esmajoones enda probleeme, puudub karismaatiline ühendav
liider. 

Millised on Ingeri kiriku suhted õigeusu kirikuga?

Aleksius II mäletab meid hästi, sest ta oli
70. aastatel Leningradi metropoliit, ühel ajal avasime Leningradi linnas ja
oblastis oma kogudused. Kuid mastaapne koostöö ei suju. 

Õigeusklikud võiksid olla Venemaa kristluse
hääleks, kuid seda nad millegipärast ise ei soovi. Nad ei taha teha
oikumeenilist koostööd teiste kirikutega, vaid tegutseda ise, nagu partei. Neil
on kõik olemas: meedia, kohalike võimude soosing. Sellistes oludes polegi
tarvis teiste kirikutega koostööd teha. 

Kas Ingeri kirik tunneb võimude ja riigimeedia
diskrimineerimist?

Otsest rõhumist mitte, kuid aeg-ajalt võime
kogeda umbusku ja mittemõistmist. Hiljuti tähistasime Peterburi Püha Maria
kiriku 200. juubelit ning kutsusime televisiooni 5. kanali kohale. Nemad ei
tulnud, sest see ei olnud neile huvitav.

Kas võimud on takistanud kiriku ehitamist või ürituste
korraldamist?

Seda on vahel harva juhtunud. Hiljuti
näiteks Joškar-Ola lähistel Šuar-Sola külas oli meie kogudusel luba ehitada
kabel, kuid siis äkki kutsuti kokku külavolikogu, kus tõstatati küsimus ehitus
keelustada. Asi politiseeriti, räägiti «Suursoomest» ja «Müütilisest
Ingerimaast».

Ehitamine keelati, kuigi olime ainsaks
religioosseks organisatsiooniks selles külas ja ühegi teise kiriku esindajaid
polnud kusagil. Venemaal on inimesi, kes püüavad õhutada rahvustevahelisi
konflikte. Meie püüame aga selgitada, et kujutame endast Venemaa sees
positiivset jõudu.

Vestles

Anastasia Koskello

Tõlkinud

Vassili Nikolajev

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)